Kuidas valida viljapuude ja marjapõõsaste istikuid?

Kodu&Aed
Musta sõstra istik. | Shutterstock

Varasematel aegadel on viljapuude ja marjapõõsaste istikuid müüdud ikka paljasjuursena, nõuistikud on suurmoeks saanud alles viimasel aastakümnel. Kumb siis valida, kas paljasjuurnebvõi potitaim? Ega ühest vastust ole ning kui istik on kvaliteetne, siis ei ole märkimisväärset vahet ka kasvama minekul ja taime edasisel arengul.

Paljasjuurseid istikuid müüb südametunnistusega müüja vaid lehtedeta olekus, seega kas hilissügisel või varakevadel. Potiistik seevastu on müügi- ja istutuskõlblik nii raagus kui lehtinuna ehk varakevadest suve läbi hilissügiseni välja. Potiistik kannatab istutamisega oodata, kuid paljasjuurne tahab kohe mulda saada. Kui hiljemalt istiku soetamisele järgneval päeval seda maha panna ei saa, siis onbmõistlikum osta potiistik.
 

Kuidas hinnata juurte seisukorda?
 

Istikut valima hakates peab kõigepealtbuurima juurestikku ning kui see ei olevkõige parem, siis olgu võra kui tahes kena, pole see enam oluline. Paljasjuursel istikul on juurekava hästi näha, nii et siin suuri probleeme ei teki.
Seemikalusele poogitud viljapuuistikutel peab olema vähemalt 3–4 ilusat tugevat skelettjuurt, millel rikkalikult narmasjuuri, sest need on taime juurdumisel eriti olulised. Kui narmasjuuri on vähe (või on need kuivanud), jääb istik pikemalt põdema ning kehvemates oludes ei tarvitse kasvama minnagi. Marjapõõsaste ja kloonalusele poogitud istikute juurekava on teistsugune – neil tugevaid skelettjuuri enamasti polegi. See-eest on eriti palju narmasjuuri, mistõttu nad juurduvad kiiremini ja paremini.

Istikumüüjatel on paljasjuursed istikud enamasti pakitud suurtesse kilekottidesse niiske turba sisse, et juured ei kuivaks. Samas on alati oht, et kotte tõstes või sealt taimi välja võttes jäävad juured turbast välja ning kui kott on veel päikese käes, võib narmasjuurestik kergesti kahjustuda. Seetõttu on paljasjuurse istiku ostul vaja alati jälgida, et juured oleksid niisked ja need pakitaks pärast ostu sooritamist ka kindlasti uuesti kilesse. Vähimagi kahtluse korral tuleb müüjat paluda, et ta mõnda juureotsa kärbiks.

Värske elusa juure lõikepind on valge (või õrnalt kollakas) ja niiskelt läikiv ning koor prink. Surnud juure lõikepind on pruunikas, koor krimpsus. Vaatama peab ka, et juurtel poleks vähikomusid. Iseenesest ei tarvitse üks või paar juurevähi komu taimele eriti ohtlik olla, kuid ontlik istikukasvataja seda haigust siiski ei levita. Müüja, kelle istikute juurtel võib neid leida, ei tarvitse muuski osas olla usaldusväärne.

Nõuistikul juuri vahetult ei näe ning seetõttu on nende seisukorra hindamine enamasti võimatu. Tõenäosus, et juured on kuivanud, on peaaegu olematu (seda vaid siis, kui mullapall on läbini tuhkkuiv).
Istikupoti all on vee ja õhu liikumise tarvis kindlasti augud ning põhja alla vaadates võib teinekord näha juuri. Kui need on peened ja valged (s.t noored), siis pole istik potis liiga kaua olnud ning võib arvata, et juurtega on kõik korras. Kui aga aukudest on välja kasvanud hulk jämedamaid ja tumedamaid juuri, on võimalik, et taim on selles potis kasvanud juba paar-kolm hooaega ning istikul tekkinud kasvuseisak. Selline taim võib küll pärast istutamist kohe kenasti edasi kasvada, aga võib ka aastaks või isegi paariks n-ö istuma jääda, enne kui saab uuesti sisse kasvuhoo.

Üldiselt on hea varakevadel ja hilissügisel eelistada paljasjuurset istikut, kuid kui sellel on pungad juba avanenud või kohe avanemas, siis on targem võtta potiistik. Lehtinud paljasjuurset istikut ei maksa üldse osta ning tegelikult ei tohikski selliseid müügil olla.

 

Valime tüve ja võra
 

Kui taimel on ilusad juured, on mõtet pöörata tähelepanu ka tüvele ja võrale. Viljapuu tüvi olgu vigastusteta (paranenud koorehaavad on lubatud, kuid värsked mitte), sirge (tegelikult on kõverus vaid iluviga, puu elujõudu see mingil moel ei mõjuta) ning 40–60 cm kõrge. Tüvi võib olla marjapõõsastelgi – need on siis tüvipõõsad. Põõsaskirssidel, aga ka ploomi põõsaspuudel võib selgelt eristuv tüvi puududa. Viljapuuistiku võras võiks olla vähemalt 2 (tugevakasvulistel puudel 3) tugevamat mitte väga terava nurga all väljuvat 1aastast oksa, mille väljumissuunad jaotuvad võras ühtlaselt (2 oksa enam-vähem vastassuunas, 3 üksteise suhtes ligikaudu 120º nurga all).

Et tänapäeval viljapuudele enam rindevõra üldiselt ei kujundata, ei pea istikul olema võras tugevaid oksi, piisab ka nõrgematest ja lühematest, mida sel juhul võiks olla rohkem kui 3. Eriti tuleb seda arvestada nõrgakasvulisele alusele poogitud viljapuude puhul. Ladvaoks peab jätkama tüve kasvusuunda ning olema võras aastakasvudest tugevaim. Konkurentoksi (ladvaoksa kõrval sama jämeduse ja kasvusuunaga otse üles) võras olla ei tohi (või kui on, siis pärast sellise oksa eemaldamist peab nõutud arv oksi alles jääma). Kui plaanis on vormipuu kujundamine, on parem soetada hoopis tugev hargnemata okulaat, mis jätab edaspidiseks kujundamiseks täiesti vaba valiku.

Allikas: Kodu&Aed "Aiavihik Viljapuud ja marjapõõsad"

Sarnased artiklid