Sitke kaunitar pihlakas
Harri Poom
Pihlakamarjad (õigupoolest polegi need marjad, vaid õunviljad), ehkki hapud ja mõrud, on väga väärtuslikud – vitamiini- ja mineraalainerohked. | Shutterstock

Harilik pihlakas (Sorbus aucuparia) on üks kolmest Eestis looduslikult kasvavast pihlakakaliigist, teised on pooppuu (S. intermedia) ja tuhkpihlakas (S. rupicola). Tema on neist tuntuim-levinuim, kasvades kõikjal üle Eesti ning leppides viletsastki viletsamate tingimustega. Visa ja jonnakas nagu eestlane isegi!

 

Pihlakas (siin ja edaspidi käib jutt harilikust pihlakast, kui pole öeldud teisiti) on eestlaste jaoks ajast aega olnud nii tarbe- kui taiataimena üks tähtis puu. Tarbepuuna vast vähem, ent taiataimena seda enam. Pihlakast usuti, et see kaitseb ja hoiab: aitab kurja vastu ning peletab haigusi (eriti neid, mis arvati olevat tingitud vaimolendeist, näiteks halltõbe ehk malaariat). Arvati, et linnud, kes sügiseti söövad pihlamarju, korjavad koos marjadega ka haigused kokku ja viivad ära, nii et pihlakal olevat vägev tervistav mõju. Ometi võis pihlakas rahvauskumuste kohaselt kaela tuua ka õnnetuse – tulekahju või lausa surma. Rikkalik pihlakasaak võis ennustada tulekahju(sid) või sõda, ilmselt seetõttu, et hilissügisel pärast lehtede langemist näib marju täis pihelgas justkui leegitsevat või nagu verre kastetuna.

Et pihlamarjadel on peal vägev nõiamärk (viiskand), usuti, et pihlakast vitsaga saab nõidade, krattide ja vaat et vanakurja endagi vastu. Ning pihlakast karjasekepp hoidvat soed karjast kaugel. Samuti pidid ülearu ulakad poisid pihlavitsaga rooskamise järel kohe sõnakuulelikuks saama. Tüdrukutele aga seda vitsa anda ei tohtinud, muidu ei saavat nad mehele ja jäävat vanatüdrukuks. Pihlakat kui püha puud ei tohtinud ajada pliidi alla ega ahju, ent sauna kütmine pihelgast halgudega oli lubatud ja vaat et soositudki. Uskumused pihlaka väest ja toimest erinevad nii piirkonniti kui aegade lõikes, kuid ega usk selle puu võluväkke pole tänagi tundmatu. Näiteks Loitsukeller müüb pihlakast amulette ja Koduhaldja blogi ärgitab pihlaka abil nõiduma.

 

Mitmeks otstarbeks
 

Tarbepuuna kasutati pihlakat vähem, vaid mõnedeks väiksemateks nikerdamisteks: lastele mänguloomadeks, aga ka äkke- ja rehapulkadeks, haamrivarteks. Olen ka ise lapsepõlves vanaema juhatuse järgi heinarehadele pihelgast pulki vestnud. Koore lahtioleku ajal võis sihvaka ja hästi laasunud pihlapuu koorest karjapasuna teha ning niidi otsa aetud marjad kõlbasid kenasti kaelakeeks. Viimast polnud mitte ainult ilus vaadata, vaid usuti, et see pakub kaitset ka kurja silma ja igasugu pahalaste (nõiad, vanapaganad, painajad, katk, halltõbi) eest.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Minu Aed.

Sarnased artiklid