AROONIA. Vähenõudlik ja vägeva väega

Rein Sander
Kõige parem aeg aroonia istutamiseks on sügis. | Shutterstock

Aroonia (Aronia Medik.) on ilus põõsas. Ta õitseb kenasti ning kannab igal aastal vilja. Sügisel kaunistavad aeda tema leekivpunane lehestik ja mustad marjad.

 

Looduses kasvavad aroonia perekonna 3 liiki Põhja-Ameerikas. Kõik nad on üsna madalad põõsad, mille kõrgus ei küüni palju üle paari meetri. Ka marjad on väikesed ja üsna kootava maitsega. Aroonia marjad on tegelikult väikesed õunviljad nii nagu pihlakalgi. Too ongi tema kõige lähem sugulane. Musta aroonia marjad ei ole aga nõnda mõru maitsega kui pihlakal, ehkki teevad süües suu „paksuks“. Marjadest saab head mahla, moosi, kompotti ja muud suupärast.

Meil kasvatatava suurte mahlakate „marjadega“ aroonia eest võlgneme tänu vene sordiaretajale Ivan Mitšurinile, kes 20. sajandi esimesel veerandil tegi katseid eri aroonialiikide ja -vormide ristanditega. Mõned taimesüstemaatikud ongi ühele suureviljalisele kloonile andnud aretaja nime – Mitšurini aroonia (Aronia mitschurinii). Teised jälle peavad seda ploomilehise aroonia hübriidiks, kelle nimi on nüüd tõmmu aroonia (Aronia melanocarpa (Michx.) Elliott.). Suupärane on ka aed-aroonia. Kuid nii meil kui mitme naaberrahva seaski on rohkem juurdunud nimetus must aroonia. Kui me teistest aroonialiikidest ei räägi, võime ju öelda lihtsalt aroonia.

 

Aroonia rännutee

 

Huvitaval kombel hakati arooniat kasvatama kõigepealt Siberis Altais. Juba 1935. aastal hangiti tollasesse Altai katsejaama musta aroonia istikuid. Põõsas talus Siberi karmi kliimat hästi, õitses ja kandis vilja. Nii väärt taime tuli kindlasi paljundada. Paar aastat pärast sõja lõppu oli siberlastel juba umbes 100 000 istikut, millest viiendik saadeti Leningradi oblastisse.

Meile jõudis aroonia 20. sajandi keskel kahte teed pidi. Kõigepealt telliti taime seemneid Kasahstanist Alma-Atõ botaanikaaiast, mille külvas 1952. aastal Kuremaa metsakooli taimlasse Alfred Ilves. Istikud jagati kooliaedadele ja aiandushuvilistele. Aga aiasõbrad tõid arooniataimi ka Lätist, kuhu ta jõudis aasta hiljem kui meile. 1958. aastal alustas aroonia uurimist ja paljundamist Kalju Kask, kes hiljem on aretanud hulga meie ploomi, kirsi- ja õunapuusorte.

1960. aastate alguses hakati sovhoosides, Tartu konservitehase (praegune Salvest) juures ning metsamajandites rajama arooniaistandusi. Ajapikku läks buum siiski üle, tulid teised marjad ja viljapuud. Veel hiljaaegugi võis mõne mahajäetud metsavahikoha juures näha kohalike puude-põõsastega visa võitlust pidavaid mahajäetud arooniapõõsaid. Uute sortide aretus käib praegu mitmes riigis, tuntumad on Soome sort ’Viking’, slovaki ’Ner’ ja taanlaste ’Aron’.

 

Sügisel mulda


Kõige parem aeg aroonia istutamiseks on sügis. Korralikul istikul peab olema vähemalt 4–5 võrset. Puukoolist toodud arooniataim istutada 4–5 cm sügavamale, kui see kasvas puukoolis. See soodustab noorte võrsete teket. Aga liiga tihe põõsas ei õitse ega vilju hästi ning puhmas kasvavad oksad jäävad alt hõredaks. Seega tuleb appi võtta üks aedniku põhitööriistadest – aiakäärid. Põõsast tuleb harvendada, jättes talle ainult 5–6 tugevamat võrset. Parem on, kui need on üksteisest nii kaugel, et pääseks hõlpsasti nende vahele liigseid oksi välja lõikama. Harvendada on mõistlik sügisel või varakevadel enne põõsa lehtimist.

Heas aiamullas kasvab aroonia jõudsalt ka kõrgusesse, ladvavõrsete juurdekasv võib olla üle paarikümne sentimeetri. Neid peab samuti umbes poole võrra kärpima, mis soodustab külgokste teket. Õied ilmuvad aroonial võrsete tippudesse, mida rohkem külgvõrseid, seda rohkem on nii õisi kui vilju. Kärpimata põõsas kasvatab marju ainult okste tipuossa, vajudes sügisel nende raskuse all kooldu ning muutudes laiuvaks. Vanemat taime tuleb noorendada, mis käib lihtsalt: kõik oksad lõigata maapinna kõrguselt maha. Paari aasta pärast on meil taas noor ja kenasti õitsev aroonia.

 

Väikeaia marjapuu

 

Väiksemasse aeda sobib hästi aroonia tüvivorm. Seda võib ise teha ka üsna väheste aednikukogemustega inimene. Aluseks võtta vähemalt sõrmejämedune harilik pihlakas. Pookimise juures on kõige raskem pookokste säilitamine – need tuleb ju lõigata siis, kui mahlad veel ei liigu, hiljemalt talve lõpus. Ja hoida jahedas, et pungad ei pakataks. Aga pookoksad ei tohi ka kuivama hakata. Kõige parem on need keerata niiskesse paberisse ja panna kilekotis külmkappi. Kui alusel mahlad juba liiguvad ning koor on lahti, lõigata alusel latv umbes meetri kõrguselt maha. Pookoksale jätta paar punga, pookida kas koore alla või ladvalõhesse. Mõlema mooduse kohta leiab õpetusi internetist.

Kõige lihtsam on tüviarooniat pookida siis, kui aias on kasvuhoone. Pihlakas istutada eelmisel sügisel potti ja lasta kasvuhoones lehte minna. Enamasti ei ole väljas aroonia siis veel kasvu alustanud ning pookoksad võib lõigata vahetult enne pookimist.
Tüvipuule jäetakse samuti 2–4 põhiharu. Ka tüviaroonia latvu tuleb kärpida, mõni võra sisse kasvav külgoks välja lõigata jne.

 

Kaunis ja kasulik

 

Aroonia viljades on palju tervisele kasulikke aineid, mis aitavad turgutada südant, alandada vererõhku ning tugevdada kogu organismi. Peale suhkrute ja sorbiidi leidub neis veel flavonoide, karotinoide, pektiini, parkaineid, mikroelemente. Kõige tähtsam on aga vast suur P- ja PP-vitamiini sisaldus. Need ained aitavad tugevdada kapillaaride seinu.

Kõrgvererõhktõve algstaadiumis saabki abi arooniast. Kõige parem on arooniamahl või värsked marjad, mida võiks päevas süüa umbes 100 grammi. Sügavkülmutatud marjad säilivad umbkaudu aasta, neid saab parajate portsude kaupa külmikusse pista. Kuivatatud marjadest on hea teha ravimteed: võtta 1 sl marju klaasitäie keeva vee kohta, lasta termoses pool ööpäeva tõmmata ning juua kuni 3 klaasi päevas. Teele võib lisada veel kuivatatud viirpuumarju, palderjanijuuri, põldosja.
Arooniast saab teha ka mahla, veini, moosi ja kompotti või kirsimaitselist (võlts)siirupit.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid