Lumerooside puhul on tegu tulikaliste sugukonda Ranunculaceae kuuluvate liikidega, mis lisaks positiivsele märguandele lume minekust ja saabuvast kevadest kannavad ka kurikuulsat mürgiste taimede mainet. Ladinakeelne perekonnanimi Helleborus omab nii müütilist kui ka teaduslikku tausta. Nimelt pärineb see kahest kreekakeelsest sõnast: „elein” (tapma, surmama) ja „bora” (toit) ehk siis kokku surmatoit.
Sellel on ka teaduslik tõepõhi all, sest nimelt lumerooside kõik taimeosad sisaldavad toksilisi kristallilisi glükosiide, sh ranunkuliini ja protoanemoniini, mis põhjustavad (naha)põletusnähte, gastroenteriiti ja verejooksu. Ärritava toime tõttu kutsub protoanemoniin esile ägedat aevastamist, mis vanasti usuti olevat heaks ravimiks kurjade vaimude väljaajamisel inimkehast.
Antiikajal oli tegemist hinnatud ravimtaimega, millele omistati imepärast tervendavat toimet vaimse rahutuse korral.
Hippokrates kasutas lumeroosi kõhulahtisti ja diureetikumina, samuti psüühiliste haiguste eemalhoidmiseks. Kuid seda väega taime on sõdades ja võitluses kasutatud ka n-ö bioloogilise relvana – vaenlaste joogivee mürgitamisel ja Aafrikas noolemürgina. Tänapäeval kasutatakse lumeroosi juuri südame-veresoonkonna haiguste ravis. Seega ei maksa taime tagasihoidlikku välimust alahinnata.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus