Naljakas on süüa peeti, mis maitseb nagu peet, aga polegi punane. Kollase peedi maitse on siiski pisut teistsugune kui punasel, toorelt meenutab see pigem porgandit. Paljusid häirib punapeedi „mullamaitse”, kollases pole seda aga peaaegu üldse tunda.
Tore, et vana tuntud punapeedi kõrval on meie talunikud hakanud kasvatama ka kollast peeti (Beta vulgaris subsp. vulgaris var. vulgaris Lutea rühm) ja seda saab turult osta. Üks kasvataja ütles, et on tekkinud lausa kollase peedi fännid, kes ainult seda küsivadki. Aga kui endal on aed, siis tasub ilusat ja maitsvat juurikat ka ise kasvatada.
Kollased peedid on pilkupüüdva välimusega: ilusad ümmargused, pealt oranžid või roosakad, seest isuäratavalt kuldkollased. Nad on sama magusad kui punapeet, kuid kollastel on üks suur eelis: nendega toimetamine ei määri sõrmi ega jäta riietele plekke, ka lõikelaud jääb puhtaks. Hästi mugav on näiteks riivida toorest kollasest peedist toidu kõrvale kuldne salatikuhjake. Väga õhukese koore tõttu võib juurika jätta koorimatagi ning võita sel moel aega. Nii saab nahka pista ka eriti vitamiinirikka koorealuse kihi.
Kui punapeet teeb salati või sooja toidu ühtlaselt punaseks, siis kollast peedi puhul säilitavad kõik koostisosad oma värvi. Väärt omadus on seegi, et kollane peet ei kaota kuumutamisel oma ilusat värvi ega muutu plassiks.
Tervislik kollane
Köögiviljad värvib kollaseks või oranžiks looduslik värvaine ehk pigment beetakarotiin, millest inimese organism sünteesib A-vitamiini. Beetakarotiin on põhiline allikas, millest saame seda olulist vitamiini, mis on vajalik heaks nägemiseks, hoolitseb naha ja limakestade tervise eest, hoiab eemal südamehaigused, tugevdab immuunsüsteemi jne.
A-vitamiin on ka väärtuslik antioksüdant, mis kaitseb keha seda kahjustavate osakeste ehk vabade radikaalide eest. Sama tööd teeb punasele peedile värvi andev pigment antotsüaan.
Peet on eriti väärtuslik toorena ning magus mittemääriv kollane peet sobib toorelt söömiseks eriti hästi. Kollase peedi ristlõikel püüab pilku heledate kontsentriliste ringide muster. Need on kambiumirõngad. Kui teised juurköögiviljad paksenevad ainult ühe kambiumiringi arvel (selles toimub kasv), siis peeti paisutavaid ringe tekib kasvu ajal pidevalt juurde.
Mõned nõksud kasvatamiseks
* Kuna peet on üsna soojanõudlik kultuur, ei maksa kevadel teda liiga vara külvata. Sobiv aeg saabub siis, kui mullas on 8–10° sooja. Liiga jahedasse mulda (alla 5°) külvatud taimed lähevad kergesti õitsema juba esimesel suvel (peet on kaheaastane kultuur, mis õitseb ja viljub teisel aastal) ning neilt enam söögikõlbulikke juurvilju ei saa. Putkunud taim tõmba välja.
* Kõige paremini sobib peedile keskmise raskusega viljakas neutraalne muld. Ta ei talu happelist ega liigniisket, kõrge põhjavee tasemega pinnast.
* Värsket sõnnikut saanud maal läheb peet kärna. Boori, kaaliumi ja mangaani puudusel tekivad kasvuhäired.
* Peet vajab palju valgust, varjulises kohas jääb juurvili kiduraks.
* Veevajadus on eriti suur seemnete idanemise ajal ning juulis ja augustis, kui moodustub juurvili.
* Kui külv on tärganud, siis ära harvendamisega viivita. Peedi krobelise pinnaga seeme on tegelikult liitvili, millest võib tärgata 2−5 taimekest. Harvendades jäta taimede vahele 8−12 cm.
* Harvendamisel üle jäänud taimed istuta tühikutesse või eraldi peenrale, sest peedi noortaim talub hästi ümberistutamist. Ümber ei tasu istutada neid, mis on hakanud juba juurvilja moodustama. Ära taimekesi ära viska, vaid pane salati või supi sisse.
* Üles kerkinud juurvilju mulda kergelt, kuna mulla sees kasvanud peedid on mahedama maitse, õrnema sisu ning õhema koorega.
* Maitset halvendab lämmastikurikka väetisega liialdamine.
Ära unusta lehti!
Lisaks juurviljale saab kollaselt peedilt maitsvaid vitamiinirikkaid lehti. Parimad on noored, kuni 15 cm pikkused lehed. Kollaste rootsudega õrnakoelisi lehti on suvel hea lisada salatisse ja kasutada sooja toidu tegemisel nagu spinatit ja lehtpeeti.
Juurviljad on kõige maitsvamad ja väärtuslikumad golfi- kuni tennisepalli suurusena. Väheldases juurviljas (läbimõõt alla 10 cm) on vähem kiudaineid ning rohkem suhkruid ja mineraalsooli.
Koristamise ajal eemalda kohe lehed, et peedid ei närtsiks. Säilituspeedile jäta alles paari sentimeetri pikkused varretüükad, muidu tõmbuvad juurikad krimpsu. Jäta alles ka pikk peenike peajuur. Tasub teda, et külma saanud juurviljad riknevad ruttu. Sobivaim säilitustemperatuur on 3–4°.
Sorte
Meie aiaärides on olnud müügil neid kollase peedi sorte.
’Burpees Golden’. Interneti andmeil kasvatati seda juba Victoria-aegsel Inglismaal 19. sajandil, sort aretati Ameerika seemnefirmas Burpee. Ümmargused juurviljad on oranži koore ja kuldkollase sisuga. Hea maitse ja õrn struktuur on ka kogukamatel juurviljadel.
’Touchstone Gold’. Sorti hinnatakse teistest parema idanevuse pärast. Väga magus, kiire kasvuga. Peete saab sööma hakata umbes kaks kuud pärast külvi.
’Boldor’ F1. Parandatud omadustega hübriidsort. Oranžika koorega, viljaliha tooni peetakse erksamaks kui eelmisel sordil.
Mida head on peedis?
* Vähe kaloreid (110 grammis 40–50 kcal), aga palju väärtuslikke biokeemilisi ühendeid.
* Rohkesti suhkruid (kuni 12%), peamiselt sahharoosi.
* Rikkalikult naatriumi, kaaliumi, magneesiumi, joodi ja rauda.
* Kiudaineid ja pektiini, viimane viib tõhusalt välja kahjulikke jääkaineid.
* Noortes lehtedes on märkimisväärsel hulgal C-vitamiini.
Toite kollasest peedist leiad SIIT.
