Hõrk mustjuur

Tiina Kolk

Aed-mustjuur on toitainerikas ja kõrge kuivainesisaldusega. | Shutterstock

Kuigi meie kanti ilmus mustjuur – õieti aed-mustjuur (Scorzonera hispanica) – juba 18. ja 19. sajandi vahetusel, on see pähklimaitseline kasulik delikatessköögivili tänaseni vähe tuntud. Mustjuur on kaheaastane taim, ehkki tavaliselt viljeldakse teda üheaastasena. Esimesel aastal kasvatab ta maapinnale lopsakad lehed ning alla pika õhukese mustjaspruuni koorega ja seest valge sõrmepaksuse juurika. Seda saab tarbida kuni järgmisel suvel kollaste korvõisikute avanemiseni.

Mustjuure metsikult kasvavaid liike kasutati juba antiikajal ravimtaimena, aga kultuuris hakati aed-mustjuurt viljelema 16. sajandil Hispaanias, seejärel Itaalias ja Prantsusmaal. Räägitakse, et Prantsuse Päikesekuningas Louis XIV sõi tervise turgutamiseks mustjuurt. Samuti aitas see taim ellu jääda paljudel Siberisse küüditatutel.

Aed-mustjuur on toitainerikas ja kõrge kuivainesisaldusega. Tänu taimes leiduvale rohkele inuliinile on ta eriti kohane diabeetikute dieettoiduna. Aga asparagiini, koliini, levuliini jt glükotsiidide sisalduse tõttu toetab aed-mustjuur ka mao- ja neeruhaiguste põdejate dieeti. Temas leidub veel kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, rauda, naatriumi ning A-, B-, E- ning vähesel määral C-vitamiini.