Aasta 2019 lind on öösorr (Caprimulgus europaeus)
Äsja alanud aasta lind on öösorr. Järjekorras kahekümne viies aasta lind on varjatud eluviisiga, tegutseb peamiselt pimedas ja jääb sageli salapäraseks. Öösorr viibib praegu oma talvitusaladel Kagu- ja Lääne-Aafrikas ja naaseb Eestisse aprilli lõpus. Männikutes elav rästa suurune kirju lind eelistab tegutseda öösel. Päevavalgel püsib ta liikumatult ja sulandub ümbritsevasse keskkonda, mistõttu on öösorri näinud vähesed. Rohkem on teada linnu omapärane nurruv häälitsus, mida võib kuulda soojadel suveöödel.
Eesti pesitseb hinnanguliselt 10 000 – 20 000 öösorri paari ja vähearvuka liigina kuulub ta III kaitsekategooriasse. Peamisteks arvukust mõjutavateks teguriteks peetakse elupaikade kadumist intensiivse metsamajandamise ja toiduks olevate putukate arvukuse vähenemist pestitsiidide kasutamise tõttu, samuti röövloomade saagiks langemist.
Aasta 2019 turbasammal on Wulfi turbasammal (Sphagnum wulfianum)
Wulfi turbasambla kirjeldas maailmale esmakordselt 1860.aastal Tartu kooliõpetaja K.G. Girgensohn. Ta pani äsjaavastatud liigile nime Tähtvere mõisniku K.E.R. von Wulfi järgi, kelle maadelt kirjelduse aluseks olevad taimed olid kogutud ja teaduslikult kirjeldatud. Wulfi turbasambla tüüpeksemplar asub Eesti maaülikooli sammalde herbaariumis, kuid leiukoht Tähtvere soos on praeguseks kuivenduse tagajärjel hävinud.
Wulfi turbasammal on looduses kergesti äratuntav võsu tippudes asuvate pallikujuliste peade e. kapiitulumide ning tumedate rabedate varte poolest. Heaks eristustunnuseks on ka see, et ainsa liigina meie turbasammalde hulgas on tal oksakimpudes olevate okste arv suurem kui kuus. Kasvades kas hõredate mätaste, vahel ka „tiheda muruna“ rabastunud või soostunud okasmetsades, samuti soode äärealadel, aga ikka poolvarjulistes kasvukohtades. Sambla levikut pärsib nii metsade kuivendamine, vanade metsade ja suurte puude kadumine, kui lageraided.
Aasta 2019 orhidee on lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum)
Eesti Orhideekaitse Klubi (EOKK) valis aasta orhideeks 2019 liigi, mis on Eesti üks haruldasemaid - lehitu pisikäpa. See on esimene kord kui aasta orhidee austava nimetuse saab kõige rangemasse kaitsekategooriasse kuuluv liik.
Selle haruldase orhidee peamisteks kasvukohtadeks Eestis on varjukad okasmetsad, kus maapinnani jõuab üsna vähe valgust, taimkate on hõre ning inimesi käib haruharva.
Aasta 2019 muld on madalsoomuld
Eesti maaülikoolis toimunud mullapäeval kuulutati selle aasta mullaks märg ja õrn madalsoomuld. „Madalsoomullad on välja kujunenud põhjaveetoitelistel liigniisketel madalamatel aladel, kus turbakihi tüsedus ületab 30 sentimeetrit,“ rääkis maaülikooli mullateaduse professor ja õppetooli juht Alar Astover. Tüüpilised madalsoomullad moodustavad ligi 14 protsenti Eesti muldkattest ning neid võib leida pea igalt poolt. Eesti on ju üks märjemaid paiku maailmas – meie riigi pinnast on 22% kaetud madalsoode ja rabadega.
Aasta 2019 loom on kobras
Koprad on poolveelise eluviisiga. Oma kodu rajavad nad järve või jõe kaldale. Oluline on, et veekogu ääres kasvaks pehme puiduga lehtpuid ja põõsaid (pajusid, papleid ja haabu) ja et oleks külluses rohttaimestikku, mis on kopra põhitoit.
uvel eelistavad koprad süüa rohttaimi (vesikupp, valge vesiroos, võhumõõk, pilliroog), sügisel langetavad nad puid ja koguvad nende oksi talvevaruks.
Allikas: looduskalender.ee
Aasta 2019 seen on soomustindik (Coprinus comatus)
Soomustindiku viljakehad kasvavad tihti suurte kogumikena toitaineterikkal mullal haljasaladel, rohustutes, aedades ja jäätmaadel kasvavad seened. Soomustindiku kübar on noorelt valge piklikmunaja kujuga ja kaetud vatjate pruunikate soomustega. Soomustindik kogub endasse raskemetalle, seega ei tohiks neid korjata tööstuspiirkondadest ja suurte teede äärest.
