Kerrode kodu asub Rakvere lähistel Veltsi külas avarate väljade keskel. Siin, keset hingekosutavat vaikust ja kauneid loodusvaateid on kena elada.
Kui tööpäev linnas lõpeb, istun kohe autosse, et saaks vaid rutem maale koju.
Aktiivse välizooloogina käib armastatud loomauurija ja kirjanik Aleksei Turovski ikka veel välisreisidel, kuigi harvemini ja nüüd enamasti kaugetel maadel, mitte meie armsal Eestimaal, kus vanasti sai ekspeditsioonidel käidud 25 aastat järjest.
Isegi siis, kui oled suur loodusesõber, ei saa lasta sissetungijail aias omavolitseda. Kuid nendega võitlemine on üks lõputu töö ja ning ega selles võitluses õigupoolest võitjaid olegi.
„Kodu on oaas, kus saan töölt tulles kohe puhkama hakata. Ka nädalavahetuseks võin koju jääda, sest siin on nii mõnus, mõnus, mõnus …,” kajab rahulolu graafilise disaineri Helene Vetiku (34) hääles.
See imepisike linnaaed on oivaline siseruumide laiendus, kus lõõgastuda pärast tööpäeva, teha veidi aiatööd ja tunda rõõmu taimedest.
Tänavalt mööduja ei oska aimatagi, milline tore roheline oaas jääb väikese kahekordse eramaja taha.
November on käes. Niiske tuul toob ninna kõdulõhna, pimedus on kõikehõlmav ja mõtted kaduvikust lähemal kui mistahes muul ajal.
Me püüame tänapäeval hoida surma endast kaugel.
Miks on kurk tihti valus, kuigi mandlid on ära lõigatud? Kuidas võib nõrgale kurgule abiks olla soe ja külm? Millest tuleb kurgus kriipiv tunne ja vajadus köhatada? Miks läheb teinekord toit hingekurku ahmimata süües?
Mart Sander on justkui ajarändur, kes on meie aega kinni jäänud, aga kelle hing on ikka veel 1930-ndates ning kes rahutult ja järjekindlalt seda "õiget" aega läbi oma loomingu – muusika, teater, film, teletöö, kirjutamine ja maalimine –, otsimas käib.