Vaike Rajaste on olnud tantsupidude juures juba üsna pikka aega ja näinud nende tegemist nii tantsuõpetaja kui ka korraldajana. Nüüd on tal au seda teha pealavastajana. Tantsupeo pealavastaja kohale kandideeris ta mitmel põhjusel: "Olin asjas väga sügaval sees juba 2009. aastast alates, kui võtsin osa tantsupidude korraldamisest. Ja enne seda olin maakonnakuraator Viljandimaal – seega olin lähedalt näinud, mida pidude tegemine üldse tähendab. Diplomeeritud tantsuõpetajana saab järgmisel aastal mul aga 40 aastat täis. Tantsupidude kogemused, Viljandimaa ja muude pidude korraldamine kas assistendi või liigijuhina – eks see kõik viis tasapisi selle otsuseni," sõnab Vaike Rajaste.
Kuigi aastatega on Vaikele kogunenud rohkelt teadmisi ja kogemusi, on ta jõudnud arusaamisele, et kõige tähtsam selle juures on siiski suhtlemine. "Inimestega peab rääkima, selgitama oma seisukohti ja põhjuseid, miks sellised otsused on tehtud. Nii loominguline kui ka tehniline meeskond peab olema hea. Aastatepikkused kogemused ja teadmised ongi need, mispärast ma julgesin üldse kandideerida, teades, mis ohud võivad tulla ja mis raskused ees ootavad. Lisaks teadmine, et on olemas kogemustega korraldajad ja lavastajad, kellega koos saab pidu ette valmistades läbi mõelda kõik pisiasjad."
Eelkõige tuleb asjad läbi mõelda iseendas ja otsida vastuseid tekkinud küsimustele. "Kui oled kõik läbi mõelnud, ei ole üllatavat mitte midagi."
Laenuks saadud maad hoides
Sellise suure peo korraldamisega seostuvad kindlasti ka suuremad ootused ja lootused. "Me kõneleme oma peol ju Eestimaast. Kas elame linnas või maal, mere ääres või metsa sees, ma soovin nii väga, et me mõtleksime aeg-ajalt sellele, kust me tuleme ja kui kallid on meile mõned kohad Eestimaal. Kui me siin ringi käime, siis oleks meil tunne, et Eestit tuleb hoida, tema eest hoolitseda. Et ka meie lastel ja lastelastel oleks mõnus suvine päike ja külm lumine talv olemas," arutleb Vaike.
"Kui tantsupeolt koju sõidan ja heinamaa vahelt tee läbi viib ning värske heina lõhna ninna tuleb, siis mõtlen, et seal heinamaa ääres olid maasikad. Ja sügisel pean saama metsa, et korjata ära männiriisikad…
Olen seda ennegi öelnud, aga kordan ikka: mulle meeldib see mõte, et me ei ole saanud maad oma vanematelt päranduseks, vaid oma lastelt laenuks. Mul on kolm tütart ja seitse lapselast. Olen väga õnnelik selle rikkuse üle. Kui tähtis on see, et lastel ja lastelastel on koht, kuhu tulla. On kiigu muru ääres, õunapuu, mille otsa linnapoisid suvel ronida saavad – et need kohad Eestimaal oleks alles. Just seda tunnet ootangi tantsupeolt."
Maa ja metsa ürgvägi tantsukeeles
Enesestmõistetavalt väljendavad ka tantsupeo tantsud ihalust meie kaunist kodumaad armastada ja hoida. "Kuna on kahekümnes tantsupidu, siis vaatame tagasi ka eelnenud üheksateistkümnele peole. Pea pooled tantsud on varasematel pidudel juba olnud, need on ajatud.
Näiteks Maie Orava "Suur suvine valgus" rullub lahti heinamaal, kus poiss ja tüdruk teineteist leiavad, oma lugu jutustavad ja teised nende üle rõõmustavad. Ma loodan, et meie lapselapsed veel teavad, mis on heinamaa," viskab Vaike õhku mureliku küsimuse, aga jätkab siis lootusrikkalt, et mets ikka on. "Meil on kõnekäänd: "Mis sa karjud, ega sa metsas ole." Ega metsaski karjuda maksa, aga metsas võib hõisata. Kui meie tantsulapsed lähevad metsa ürgväge otsima, siis nad pigem hõiskavad."
Metsa tähtsust ja selle hoidmist sümboliseerib ka teine tants. "Ene Jakobsoni loodud tantsus "Laastud lendavad" on sae liikumist sümboliseeriv liigutus ja muusika on selline kriipiv. Siin võib-olla tasuks mõelda ka selle peale, kas võtame liiga palju metsa maha."
Aassalu tantsus "Targa rehealune" – siin on tähtis, mis tundega me selle maa peale astume, tema poole kummardame," mõtiskleb Vaike. "Tantsupeol ei tee tantsijad labajalasammu rõhuga, nagu on eesti rahvatantsu põhisammudes kirjas, vaid astuvad hoopis täistallale rahulikult, pehmelt, teise tunnetusega: ma hoian seda maad, mille peale ma astun."
Ja meie salapärane soo. "See on veidi müstiline koht, kus vähesed käivad väga julgelt. Meil on olnud aegu, kui inimesed said soosse peitu pugeda. Võib-olla seal soos on mingisugune müstiline olend, kes sulle teed näitab, ulatab käe ja annab märku, et sa võid julgelt minuga koos tulla…"
Loomulikult ei ole tantsupeol tantsud lihtsalt tantsu pärast, vaid seal on kõik need mõtted sees. "Muusikajuhi Tonio Tamra eestvedamisel on kõik palad saanud uue, värske kuue – eks seegi annab meile kõla kätte, millest üks või teine lugu võiks jutustada."
Heinamaa, maasikaväli ja rand
Meil kõigil on omad tundehellad kohad, mida igal aastal hingevärinaga külastame, nii ka Vaikel. "Üks on minu vanaema heinamaa. Mäletan, kui isa varahommikul meid õega üles ajas ja varbad kasteheinas märjaks said," meenutab ta lapsepõlve mõnusaid hetki.
"Pean iga suvi kord Kalvi rannas ära käima. Ilma selleta kohe kuidagi ei saa, hing jääb haigeks, ei ole rahul, kui ei ole saanud käia. Kalvi rannaga on seotud ka üks väga valus arm. Minu väike õetütar, keda enam ei ole, sai sealt oma nime. Kui sattusin pärast tema lahkumist Kalvi randa, siis kuulasin, kuidas meri kõneleb. Meri oli pahane: üks tiigike oli selle väikese tüdruku endale võtnud, aga mere äärest oli laps saanud oma nime. See on valus arm, mis on ka arm," räägib Vaike silmi tikkuvate pisaratega võideldes.
"Ka minu ema juures on armsaid kohti. Sinna sõites möödun metsatukast, kus on metsmaasikad – kui ma metsa maasikale minna ei saa, siis on mu hing valus. Aga möödunud suvi nägin, et seal kõrval võetakse metsa maha, ja mõtlesin: kas siis, kui suur pidu on läbi ja ma koju ema juurde lähen, on see metsmaasikakoht seal alles?
Sügisel pean aga tütarde ja lapselastega saama männimetsa männiriisikaid korjama. Kas seal on kaks, kakskümmend või kakssada männiriisikat, ei ole tähtis. Sinna lihtsalt peab saama, koos kõikide laste ja lapselastega." Kõige tähtsamad ongi inimesed: "Et on koht, kus on mu ema ja ema-isa aiamaa, et ema on olemas ja et mu lapsed ja lapselapsed tahavad minu juurde tulla. Need on minu armukohad."
Õu ja süda täis rõõmu
Vaike Rajaste sõidab igal neljapäevaõhtul koju Viljandisse ja esmaspäeva hommikul tagasi Tallinna tööle. Hoolimata pikast koduteest naudib ta seda väga: "Mulle väga meeldib sõita, autoroolis olla. Olen täielik fanatt. See kaks tundi Tallinnasse ja tagasi on minu aeg. Muusika mängib, mõtted töötavad – olen autoroolis teinud peas valmis mitu tantsu. See on hästi produktiivne aeg."
Tänu paindlikule tööle – reedeti on Vaikel kodukontoripäev – ei ole ta pidanud oma tantsurühmadest loobuma: neljapäevaõhtuti ja pühapäeviti on tal nendega trennid. "Arvan, et sellise elukorraldusega ei ole keegi pidanud kannatama. On ka tore, et mu vanim tütar elab Viljandis, teised kaks on Tallinnas, nii et mul on side laste ja lapselastega kogu aeg olemas."
Tütred on täiskasvanud ja toimetavad oma peredega. "Suuremad lapselapsed käivad juba koolis, aga viis aastat tagasi juhtus selline tore lugu, et mu tütardel sündisid lapsed kahekuuste vahedega. Ühel hetkel oli õues kolm vankrit! Kui nad minu juurde koju tulevad – kolm tütart, kolm väimeest, seitse lapselast ja igas peres ka koer, kes kõigepealt suure rõõmuringi teeb –, on õu rõõmu täis."
Isaga tantsides leidis kutsumuse
Vaike on sündinud-kasvanud mere ääres Põhja-Eestis, lõpetanud Aseri keskkooli. "Ma ei osanud olla paigal, pidin kogu aeg sebima. Naabritädi ütles ikka omal ajal emale, et ega Vaike ei oska siis vaikselt koju tulla, ta kas laulab või nutab. Ema siis kostis, et vahet ei ole, kas tal on kaks või viis, ta ikka laulab," naerab Vaike.
Aseri kool oli õnneks selline, kus lastega palju tegeleti. "Meil oli klass, kes ei seisnud paigal ei pudelis ega paberil. Üks meie õpetaja, Lea Karja, keda pean oma mentoriks ja kes on praegu üle 80 aasta vana, aga töötab ikka veel kooli muuseumis, tegeles meiega väga palju. Tegime kõike: tuletõrje- ja ajalooringi, loomulikult laulmist ja tantsimist, nii rahva- kui ka seltskonnatantsu. Laulsin muidugi vähe, sest mulle öeldi, et laulda ma ei oska," muigab Vaike.
"Tantsimine oli igapäevane tegevus koolis, aga kui ma ühel hetkel isaga pereringis tantsima hakkasin – kui hästi mu isa tantsis! –, sain ma tõenäoliselt sealt tantsupisiku ja arusaama, mis tähendab partnerit juhtida."
Saatus sulgeb ukse ja avab akna
Pärast keskkooli tahtis Vaike minna õppima Tallinna pedagoogilisse instituuti pioneerijuhiks. "Pidin vabal teemal kirjandi kirjutama, aga ju ma kirjutasin selle mööda või vähemalt ei saanud lugeja minu mõttemaailmale pihta, nii et ülikooli mind kohe ei võetud. Jõudsin end juba kooli raamatukokku tööle organiseerida ja seal sattus mulle näpu vahele väike brošüür, mis tutvustas Viljandi kultuurikooli. Ka mentor mainis mulle sedasama kooli," meenutab Vaike hetke, kust sai alguse tema elu uus siht. "Oli laupäevane päev. Kloppisime õega põrandatekke, ilusaid ema kootud kaltsuvaipu. Mu õpetaja läks mööda ja ütles: "Kuule, Vaike, Viljandis on praegu sisseastumiskatsed." Viskasin need tekid nurka, istusin bussi ja hakkasin Viljandi poole sõitma. Viljandisse ma sel päeval loomulikult ei jõudnud, sest oli laupäev ja bussid sinnani ei käinud."
Esmaspäeval õnnestus Vaikel lõpuks siiski jõuda Viljandisse, kus ta sattus kohe tantsueksamile. Teised olid juba terve nädalavahetuse eeltantsupäevi teinud ja harjutanud.
"Eks eksamil oli üks naljakas seik ka. Mäletan, et klaverimängija taga seisis kaks õpetajat, üks selline tõsine ja range pilguga, teine neist aga pilgutas mulle aeg-ajalt silma. Mul käed-jalad muidugi värisesid, aga mõtlesin, et ju siis ei ole kõik väga halvasti. Hiljem sain teada, et sel õpetajal oli silm haige, aga minul oli tol momendil sellest nii palju tuge. Kui see õpetaja sai 60-aastaseks, siis tema juubelipeol ütlesin talle: "Tead, sina oledki põhjus, miks ma julgesin selle eksami lõpuni teha. Vabandust, aga nii oli, mina ju ei teadnud.""
Selle tüdruku me võtame!
Nii läkski Vaike Viljandisse õppima kultuuritööd, tants oli lisaeriala. Viimasel aastal enne lõpetamist sattus ta aga kogemata ka ühe tantsurühma juhendajaks. Kuidas täpselt see juhtus, seda sai Vaike tunduvalt hiljem teada, aga tänu sellele hakkas ta juba kooli ajal tantsu õpetama. "See oli segarühm ja nad otsisid endale uut õpetajat. Kaks tantsijat sellest grupist saadeti meie tantsueksamit vaatama, et näha, keda nad võiksid sealt endale õpetajaks kutsuda. Nii nad siis mind tantsimas nähes ütlesidki, et selle tüdruku me võtame!"
Viljandis tutvus ta ka oma tulevase abikaasaga ja nii panigi elu Vaike paika Viljandisse. Seal töötas ta kultuurimajas tantsuansambli Viljandi juhina ning oli pikka aega Viljandimaa rahvakultuuri spetsialist. Põhitöö oligi tal tol ajal kultuurikorraldus, tantsuõpetajatöö oli pigem kõrvalala. Kui vanem tütar gümnaasiumis käis, otsustas Vaike minna ülikooli edasi õppima kultuurikorraldust, lisaerialaks oli jälle tantsujuhtimine. "Päev enne, kui tütar sai keskkoolidiplomi, sain mina ülikoolidiplomi."
Vaike Rajaste on olnud ka legendaarse Mait Agu õpilane. "Mäletan, kui 1997. aastal olin esimest korda lavastusmeeskonnas, mida juhtis Mait Agu. See pidu on mulle jäänud hästi hinge, tõenäoliselt sellepärast, et olin seal esimest korda assistendiks. Sellega seoses on mul meeles seik, kui kuskil idatribüünil oli mingi segadus. Mina ei pidanudki seal olema, aga ühel hetkel ütles Mait mikrofoni: "Vaike, mine vaata, mis seal toimub, tee see asi korda." Mõtlesin: oo, Mait Agu teab minu nime!"
Tantsides kaob stress ja väsimus
Vaike arvab, et ta on valinud väga õige elukutse. "Silme ees on tantsuõpetajate vanem põlvkond, näiteks minu õpetaja Viljandi päevilt Virve Vuntus. Ja Lille-Astra Arraste, kes on mind edasi tantsupidude juurde viinud ja aidanud asjast aru saada. Või vaadates meie eakaid tantsuõpetajaid, näiteks Ilma Adamsoni – kui head nad kõik välja näevad ja kui vitaalsed nad on! Olen aru saanud, et ükskõik kui väsinud ma olen, raske on olla või on lihtsalt halb tuju – lähen tantsutundi ja seal kaob kõik raskus."
Selle neljakümne aasta jooksul on Vaike üks kord oma tantsijate peale häält tõstnud. "Eks ma olin siis noor ja roheline ka," tunnistab ta. "Olen aru saanud, et mind ei oleks vaja, kui neid ei ole. Õpetajana ei mõtle ma enda peale, vaid nende peale, kes tulevad mulle tundi: minu asi on teha nii, et tantsutund oleks huvitav ja hariv, et tantsijad läheksid ära hea enesetundega. Ükskõik kui halvasti nad end tunnevad, on neil siis mõned töö- või muud mured – minu võimuses on nende emotsioone ja tervist parandada. Tänu sellele saan ka mina need positiivsed emotsioonid tagasi, et tunduvalt parema enesetundega ära minna," nendib ta.
"Olen õppinud oma elus seda – võib-olla ei ole see alati õige –, et kui ma tunnen, et asjad käivad üle pea, siis lähen lihtsalt ära. Ma ei hakka vaidlema, vaid lihtsalt lahkun, sest tahan kõige üle rahulikult järele mõelda. Minu kodu on minu kindlus: kui vaja, siis nutan ühe peatäie ja saan taas edasi minna."
Raskustest aitavad Vaikel üle saada tütred, kellega ta võib rääkida kõikidest asjadest. "Nad on väga tähelepanelikud ja hoolivad," kiidab ta. "Oluline on teadmine, et sul on olemas inimesed, kes hoolivad. Selleks ei pea ju kogu aeg kõrval olema. Aga teadmine, et nad on olemas – minu oma inimesed."
Üks stressi maandamise viis on Vaikel veel: "Vahel harva võtan akordioni kätte, see teeb eriti rõõmu mu emale. Ja suurt rõõmu teeb mulle endale, kui saan lastele või lapselastele midagi kududa, heegeldada või õmmelda."
