Mart Sander: "Elu on etendus"

Siiri Lelumees

Mardil tiksub kogu aeg midagi sees. Kui vaid seda aega jätkuks. Hästi sobiks, kui ööpäevas oleks 28 tundi. | Kalev Lilleorg

Mart Sander on justkui ajarändur, kes on meie aega kinni jäänud, aga kelle hing on ikka veel 1930-ndates ning kes rahutult ja järjekindlalt seda "õiget" aega läbi oma loomingu – muusika, teater, film, teletöö, kirjutamine ja maalimine –, otsimas käib. Pealtvaatajatena ja kaasaelajatena on meil au nende otsingute vilju nautida.

Inimese elutunnetus pärineb lapsepõlvest. Kui palju on lapsepõlv mõjutanud Teie praegust maailmavaadet?

"Lapsepõlvest tuleme kõik" – ma olen sellega nõus. Aga millegipärast on mul lapsest peale olnud tunne, et mul on seljataga veel mingeid elusid. Kui olin mudilane, hakkas mind tõmbama antiikaega, hiljem keskaega, siis 19. sajandisse ja lõpuks juba 1930-ndatesse aastatesse, kuhu olengi pidama jäänud.
Hiljem öeldi mulle, et nii see rännak käib igas uues elus – teed need perioodid emotsionaalselt uuesti läbi. Õnneks võimaldas mu lapsepõlv seda kõike: muusikaõpingud algasid, kui olin viieaastane, ning tänu sellele sain olemasolevat sidet nende ajastutega tugevdada ja lähemalt uurida.