Vastupidavamad orhideed

Tiia Niiduviir / Aiavihik
Dendroobium on pärit Lääne-Hiinast ja Taiwanilt. | Shutterstock

Orhideed on 35 000 liigiga suurimaid õistaimede sugukondi. Nendest kaunitest lilledest 90 % pärineb troopikast ja lähistroopikast, kus nad kasvavad peamiselt epifüütidena puude okstel ja oksaharudes.

Kümme protsenti orhideede koguarvust on levinud parasvöötmes, peamiselt maapinnal kasvavate taimedena. Eestis on 36 käpalistena tuntud orhideeliiki. Kõik nad on looduskaitse all.
Meie lillepoodides müüakse eksootilisi orhideesid nii poti- kui ka lõikelillena. Tuntumad nendest on tsümbiidium Cymbidium, kuuking Phalaenopsis, veenuseking Paphiopedilum, ontsiidium Oncidium, ludiisia Ludisia, dendroobium Dendrobium, kalmaarkäpp Encyclia, sinikäpp Zygopetalum, hammaskeel Odontoglossum, ämblikkäpp Brassia, miltoonia Miltonia, katleia Cattleya, vanda Vanda jmt.

Kuuking Phalaenopsis kasvab looduslikult Indias, Malai saarestikus ja Põhja-Austraalias puutüvedel ja okstel. Tal on silmatorkavalt paksud õhujuured (fotosüntees toimub ka juurtes).

Looduses õitseb novembrist juulini, potitaimedena tuntud hübriidid võivad vahetpidamata õitseda rohkem kui aasta järjest. Looduses ei kasva nad kunagi otsese päikese käes, vaid jäävad alati varju. Suvel kastetakse kuukingi rikkalikult, talvel tagasihoidlikult (vältida ülekastmist!). Aasta ringi vajavad kuukingad ühtlaselt sooja ruumi ja pehmet kastmisvett. Pungade moodustumise ja õitsemise ajal soovitatakse lisada kastmisvette orhideeväetist.

Ümber istutatakse ajal, mil taim parasjagu ei õitse. Kasutatakse epifüütsetele orhideedele mõeldud männikooretükikestest koosnevat orhideesubstraati.

Õitsemise lõpetanud kuukingal soovitatakse lasta 1-1,5 kuud paari kraadi võrra tavalisest toatemperatuurist jahedamas ruumis puhata – sel ajal ei väetata ja kastetakse harvem, poole vähem kui tavaliselt. Selline lühike kuivaperiood on neil elujõu kogumiseks ka looduses. Nii suudab taim jätkuvalt vastu pidada. Kuukingi kasvatatakse poolläbipaistvas plastmasspotis, puitlippidest või kookoskiust korvis, aga ka klaasanumas, arvestades õhujuurte osalemist fotosünteesiprotsessis.

Kuukinga õievart ei pruugi lõigata peale õitsemise lõppu ära (kui ta pole just kuivanud!). Sageli ajab ta vanalt varrelt uute õiepungadega kõrvalharu.

Peale esimese õie puhkemist tuleks õisikuvarre tippu veidi kärpida, soodustamaks külgvõrsete ja neil olevate õiepungade kasvu ja arengut. Nii pikendatakse ühtlasi õitsemise aega.

 

Dendroobium Dendrobium on pärit Lääne-Hiinast ja Taiwanilt. Teatakse 1000 liiki, mis on levinud troopilisest Aasiast Uus-Meremaani. Nad kasvavad enamasti epifüütidena puudel. Toataimena on levinud arvukad hübriidid, aga ka hariliku ja väärisdendroobiumi sordid.

Dendroobiumid õitsevad peamiselt talvekuudel novembrist märtsini. Neile sobib valgusrikas, aga ka poolvarjuline kasvukoht. Tahavad samasugust mullasegu nagu kuukingadki.

Peale suvise aktiivse kasvuaja lõppu (sügisel) on oluline väga vähe kasta, sest ilma puhkeajata õitsevad taimed tagasihoidlikult. Dendroobiume kasvatatakse suhteliselt väikeses potis ning ümberistutamisel peaks juurekael jääma kindlasti substraadi pinna kõrgusele.
Dendroobiume võib ka suveks õue viia, see karastab ja tugevdab neid.

 

Ludiisia Ludisia pärineb Malakkast, Singapurist, Filipiinidelt. Tal on lihakad maapinnal roomavad risoomid ning pruunikaspunased peente heledate triipudega lehed. Ta on madala kasvuga, vaid õitsemise ajal paarikümne sentimeetrini ulatuv toataim. Õitseb enamasti talvekuudel väikeste, valgete, veidi lõhnavate õitega. Kasvab hästi ka poolvarjus. Teda on kerge risoomide jagamise teel paljundada.

Mullasegu ei peaks olema nii kergesti vett läbilaskev kui eelpool kirjeldatuil. Ludiisiatele sobib maapinnal kasvavatele orhideedele mõeldud substraat ja kindlasti drenaaž poti põhja.

shutterstock_1784132027.jpg

Ludiisia pärineb Malakkast, Singapurist, Filipiinidelt.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid