Vaarika maitsvad sugulased - pamplid ja vamplid

Liina Arus
Pampel | Liina Arus

Pamplid, vamplid ja läänevaarikad sarnanevad väga palju vaarikaga, kuid vili on teistsuguse värviga ning maitsegi pisut erinev. Nad on justkui vaarikad, aga samas siiski mitte.

Botaaniliselt kuuluvad nii pampel, läänevaarikas, vampel kui harilik vaarikas roosõieliste sugukonda kibuvitsaliste alamsugukonda muraka perekonda. Peale nende leiab samast perekonnast veel väga palju tuntud-hinnatud marju: rabamuraka, põldmarja, mesimuraka, maasikvaarika.

Muraka perekond jaguneb omakorda 12 alamperekonnaks. Meie harilik vaarikas (Rubus idaeus L.) koos lääne- ehk musta vaarikaga (Rubus occidentalis L.) on mõlemad vaarika (Idaeobatus) alamperekonna liigid. Aedmurakas ehk pampel kuulub alamperekonda pärismurakas (Eubatus). Vampel ehk vaarikpampel on vaarika ja pampli ristumise tulemus. Seega on vaarikas väga lähedane sugulane nii läänevaarika, pampli kui ka vampliga.
 

Must ehk läänevaarikas
 

Kui harilik vaarikas kasvab looduslikult peamiselt maakera Euraasia osas, siis must ehk läänevaarikas (Rubus occidentalis L.) on levinud eelkõige Põhja-Ameerikas. Tema sortidest on vanimad ning levinumad ’Bristol’ ja ’Black Jewel’.

Läänevaarika varred võivad kasvada isegi kuni 3 m kõrguseks. Tema varred on noorelt helerohelised, sageli purpurse varjundiga, kaetud jämedate ogade ning sinaka vahakirmega. Õied sarnanevad vaarikaõitele, olles valged, väikesed ja tagasihoidliku välimusega. Ent õieraod on väga ogalised, tugevad ning teravad, kriimustades hooldustöid tehes ja vilju noppides käsi.

Läänevaarikas viljub nagu vaarikas, pampel või vampel teise kasvuaasta varrel. Viljad sarnanevad vaarikale, kuid on purpurjasmusta kuni musta värvusega, mistõttu ongi tema teine nimi must vaarikas. Nagu pamplil on ka läänevaarika poolvalminud viljad punakad, muutudes valmides järk-järgult tumedamaks. Selle liigi viljad on poolkera kujuga ja väiksemad kui vaarikal, kuid üsna tugevad. Maitse on meeldivalt hapukas. Läänevaarika eelis ongi tema väga tugevad viljad, hilisem valmimine ning vastupidavus hahkhallitusele ja vaarika lehetäidele.
 

Lihtne paljundada
 

Läänevaarika kasvatamisel Eestis valmistab muret tema vähene talvekindlus, mistõttu kipub saagikus jääma madalaks. Kui aga vartel õnnestub hästi talvituda, annab ta saaki väga rikkalikult ja pikka aega juuli lõpust septembrini või natuke kauemgi. Meil võiks teda kasvatada rammusas mullas aia soojemates kohtades, seina ääres või aiasoppides. Kuna liik on kõrge kasvuga, vajavad tema viljakandvad varred saagiaastal kindlasti tuge, et mitte maha vajuda.

Taim ei aja juurevõsusid nagu vaarikas ja pampel, seega pole ohtu, et läänevaarikas aias laiutama hakkab. Teda saab paljundada võrsete mahapainutamise teel, kusjuures need ajavad endale väga kiiresti juured alla.

Minu aias kasvab paar läänevaarika taime, kelle viljade hapukas maitse ja tugev konsistents mulle väga meeldivad. Mõnel aastal olen saanud saaki rohkem. Talveks ma pole teda maha painutanud ega kinni katnud, aga usun, et sellest oleks tema edukaks talvitumiseks palju abi.
 

Aedmurakas ehk pampel
 

Mägimurakast aretatud kultuursorte nimetatakse pampliks ehk aedmurakaks (Rubus fruticosus). Looduslikult on mägimurakad levinud Aasias, Euroopas, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Pampel on vaarikaga võrreldes suurema eluvõimelisuse, jõulisuse ja saagikusega.

Pamplisordid võivad olla kas püstised, poolpüstised või roomavad. Viljade omadustelt peetakse parimateks roomava võrsega sorte, kuid istandikes ja koduaias eelistatakse püstisi. Samuti võivad erinevad pamplisordid olla ogadega või ilma. Ogadega on leherood ja õieraod varustatud näiteks Eestis väga hästi vastu pidavatel pamplisortidel ’Agawam’, ’Eri’ ja ’Darrow’. Ogadeta sordid (’Jumbo’, ’Black satin’ jm) on mujal maailmad väga levinud ning ka eelistatud, kuid meil kipuvad need jääma liiga talveõrnaks.
 

Maitse magushapust hapukasmagusani
 

Pampli juurestik on võimeline tungima väga sügavale ja kaugele. Seega kimbutab teda vee- või toitainepuudus vaarikast vähem. Ka ajutist talvist liigvett talub pampel kergemini, elades suurema tõenäosusega selle üle. Juurevõsusid moodustub ta mõnevõrra vähem kui vaarikas, kuid neid võib leida isegi 10 m kaugusel kohast, kus kasvab algne taim.

Varred on paksud ja säsikad, võivad kasvada kuni 3 m pikkuseks. Pampel moodustab talvitunud, viljakandval varrel rikkalikult väga pikki külgharusid. Juba esimesel aastal võib vars haruneda, mistõttu on mõistlik seda juba enne uue kasvuaja algust natuke kärpida.

Pampliõied, mis on kollakasvalged ja suured, asetsevad suurtes õisikutes. Ta õitseb juuni keskpaigast juuli lõpuni ning on erinevalt teistest murakaliikidest väga dekoratiivne. Pampli viljad on sarnaselt teistele murakaliikidele koguviljad, mis koosnevad omavahel liitunud osaviljadest.

Valminud viljad, mille kuju võib olla ümarast ovaalseni, on värvuselt mustjaspruunid kuni purpurpunased, poolvalminult punakad. Maitse on magushapust hapukasmagusani, mõnikord isegi natuke imal. Erinevalt vaarikast ja läänevaarikast eraldub pampli vili korjamisel koos viljapõhjaga, mis pole väga suur ega segav. Saagiperiood algab juuli lõpust, kestes oktoobri külmadeni.
 

Vajavad toestust
 

Pamplile sobib soe, päikesepaisteline ja tuulte eest varjatud kasvukoht. Ta võib kasvada liivases või ajutiselt liigniiskes mullaski. Eelistab keskmise raskusega, vett hästi läbilaskvat ja rammusat mulda. Liiga aluselises pinnases võib taimel tekkida mikroelementide puudus, mistõttu kasv väheneb, saagikus ja viljade kvaliteet langevad.

Sarnaselt vaarikale kasvatatakse pamplisorte neid toestades. Hiljemalt kasvu alguses, varakevadel, vajab liik natuke hoolduslõikust. Välja tuleb lõigata eelmisel aastal vilja kandnud, liiga lühikesed ja üleliigsed varred. Harvendades piisab, kui ühe taime kohta jääb kuni 5 tugevat vart. Liiga pikki võiks kärpida ca 1,5 m kõrguselt. Kui pamplivars on harunenud, on hea ka harusid veidi lühemaks näpistada.
 

Talvekindel ja saagikas
 

Pampli peamine puudus on vastuvõtlikkus talvekahjustustele. Eriti tundlikud on meie talves ogadeta ja roomavate vartega sordid, mida saab edukalt kasvatada vaid talvekatteid kasutades ja lumikatte olemasolul. Samas on meil levinud ’Agawam’ osutunud üsna talvekindlaks ning kuulub Eestis kasvatamiseks soovitatud sortide nimistusse. See on üks väheseid, mis saab meie kliimas rahuldavalt hakkama, kuid mõnel aastal võib temalgi esineda suuremaid talvekahjustusi.

’Agawam’ on püstise jõulise kasvuga ning väga ogaline. Ogasid on tihedalt ja tugevalt, vilju korjates tuleb olla väga ettevaatlik või isegi käsi kaitsta. Sort on saagikas. Tema viljad ei ole väga suured, ent on mahlased ning maitselt magusad.

Pampel on haiguste- ja kahjuritekindel, spetsiifilisi kahjustusi meie tingimustes tal peaaegu ei esine. Küll armastavad tema vilju herilased, kuna need valmivad augustis, mil herilasi on palju.

Olen ise pikka aega kasvatanud ogadega pamplisorte. Vaid üksikutel aastatel on olnud saak kehv. Olen proovinud viljelda ka mõningaid ogadeta ja roomavate vartega pampleid, kuid tundub, et meie talved neile ei sobi, sest nad on saanud väga suuri talvekahjustusi. 2019/2020. aasta talv oli aga nende jaoks soodne. Püstine ja ogadeta pampel ’Jumbo’ osutuski viimasel suvel minu aia tõeliseks pärliks.


Vaarikpampel ehk vampel
 

Vampel ehk vaarikpampel (Rubus sect. Idaeobatus x R. fruticosus) on vaarika ja pampli hübriid. Oma teistsuguste omaduste tõttu on neid nimetatud lausa uuteks liikideks. Olulisimad on ’Logani’ vampel, ’Boyseni’ vampel ja ’Tay’ vampel. Logani, ka Loganberry vampel (Rubus loganobaccus) leiti juba 19. sajandi lõpus. 20. sajandi algusaastatest on pärit hübriid Boysenberry (tema vanemateks peetakse Loganberryt, kaht pamplisorti ja vaarikat). 1979. aastal aretati Šoti Aiandusliku Uurimise Instituudis Loganberry ja läänevaarika ristand Tayberry.

Vamplite viljad on purpurpunased nagu vaarikal, suured ja kuni 5 cm pikkused. Eralduvad koos viljapõhjaga nagu pamplil. Lehed ja võrsedki sarnanevad pamplile. Vamplil võivad esineda ogad, kuid on aretatud ka siledate vartega sorte. Paljud neist on meie tingimustes talveõrnad.

Tayberry vamplid on teistest saagikamad, suuremate viljadega, varasema valmimisaja ning väiksema hapete sisaldusega. Maitse on pigem hapukas, vaarika ja pampli vahepealne. Varred on rohkem roomava iseloomuga, need tuleb saagiaastal üles siduda.

Meie tingimustes kasvatades sobib talle soojem koht aias, näiteks seina ääres. Varte mahapainutamine ja talveks katmine parandab talvekindlust. Vajab kasvuperioodil samuti toestust nagu vaarikas, läänevaarikas või pampel.

Tayberryt olen oma koduaias kasvatanud, kuid ta ei ole tekitanud erilisi emotsioone, sest on vähese saagikusega ja liiga hapu. Samas on viljad välimuselt väga dekoratiivsed. Kollektsionääridele huvitav isend.

 

Kuidas istikut valida ja kuhu istutada?
 

Vaarika sugulaste kasvatamiseks soovitan valida potis kasvava istiku ehk potiistiku, sest see on juba juurdunud ja kasvuhoos. Taime võib igal ajal sobivasse kohta ümber isutada.

Kevadel potiistikut soetades ei tasu kiirustada. Vali selline taim, kes näitab hoogsat kasvu ning ilmunud on ka uued noored võrsed.

Nii läänevaarikas, pampel kui vampel viljastuvad väga hästi oma õietolmuga. Seetõttu piisab, kui aias kasvab üks sort.

Läänevaarika, roomavate vartega pampli või vampli jaoks vali kasvukohta eriti hoolikalt. Sobivad on aia soojemad kohad (aiasopid) või seina äär, mitte väga lagedad paigad. Istuta nad puudest-põõsastest veidi kaugemale, et neile jääks piisavalt ruumi ja valgust.

Istutusauku lisa rammusamat mulda või komposti. Taime potist välja võttes haruta vajadusel juuri natuke lahti, eriti juhul, kui need on anumas väga tihedalt üksteisest läbi kasvanud või põimunud. Siis hakkab taim oma juuri edukalt ümbritsevasse mulda laiali ajama. Pärast istutamist võib tema ümbruse katta koore-, saepuru-, turba- või lehemultšiga. See hoiab mullas niiskust ja vähendab umbrohtude vohamist. Multši lisa igal aastal kas või mitu korda.

 

Kuidas kasvatada?
 

Läänevaarikas, pampel ja vampel vajavad toestamist. Koduaias sobib kasutada näiteks puidust või bambusest tugesid, mille külge kinnita kevadel viljakandvad varred.

Nii läänevaarikas, roomavate vartega pampel kui ka vampel on üsna nõtkete ning hästi painduvate vartega. Nende talveks ettevalmistamisel toimi nii nagu roniroosidega. Vahetult enne püsivate külmade saabumist vala taime juurekaelale ämbritäis kuiva mulda või kuhja seda taime ümbert üles. Maapinnale pane mõned kuuseoksad ja painuta varred ettevaatlikult nende peale. Lisa veel kuuseoksi või kasuta talvekatteid. Painutatud vartele võid peale kuhjata lund. Väga püstiste või tugevate vartega pamplisorte on muidugi raske maha painutada, need võivad kergesti murduda.

Igal kevadel lõika põõsast välja vilja kandnud ja liiga peenikesed või lühikesed varred. Alles jäta kuni 5 tugevat vart. Vajadusel kärbi varte tippusid umbes 1,5 m kõrguselt. Kui vars on harunenud, piira ka harusid.

 

Mida viljadest teha?
 

Kõige paremad ja meeldivamad on läänevaarika, pampli ja vampli viljad, kui süüa neid värskelt ning täisküpselt. Pruunika-punaka jumega pampel ei ole veel söömiseks piisavalt küps. Vili peaks olema säravmusta värvusega, pealt natuke pehmem, murduma taime küljest kergesti lahti. Pooltoores vili on liiga kõva ja hapu.
Nii läänevaarika kui pampli-vampli viljade seemned on küllaltki tugevad ja suured, tuntavamad kui vaarikal. Mõnda võib see isegi häirida.

Kõikide vilju sobib väga hästi sügavkülmutada. Samas olen märganud, et marjad muutuvad oluliselt hapumaks. Pampel kaotab ka oma imeilusa säravmusta värvi, jäädes pruunitooniliseks.
Võib teha kompotti-moosi, ent sel juhul on nende suured seemned veel enam tuntavad kui värsketes marjades. Samuti kaob pampli säravmust värv.

vampel1.jpg

Vampel.
Liina Arus
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid