Tüüpmaja renoveeritud katus peitis rohkelt ehitusvigu
Antti Heimlander
Katuslae õhustuse vead on levinud probleem 1950ndatel ehitatud pooleteistkorruseliste tüüperamute puhul. | Antti Heimlander

Pere oli oma 1950ndate algul ehitatud majale lasknud poolteist aastat tagasi uue katusekatte panna, aga aja jooksul panid tähele, et räästalaudise vahelt tilgub vett. Kahtlused, et katus laseb vett läbi, süvenesid ja telliti asjatundja tegema katusekontrolli. Uurimine laienes katuslae konstruktsioonidesse.

Katuseprobleemi uurimine algas katusekatte kontrollimisega, aga kiiresti sai selgeks, et uus katusekate ei ole vee läbivoolu põhjustaja. Alustuseks kontrolliti ülemise korruse lage, millel märgati kohati niiskuse tekitatud jälgi, mistõttu uurimist jätkati selliselt, et avati altpoolt katuslae konstruktsioone.


Katuslae ehitamisel tehtud vead

Katuslae õhustuse vead on levinud probleem 1950ndatel ehitatud pooleteistkorruseliste tüüperamute puhul. Majade algsel ehitamisel ja hilisemal ajal tehtud remontide käigus ei ole piisavalt arvestatud katuslae soojustuse ja katusekatte vahelise õhustusvahega, mis on olnud liiga vähene. Tüüpiliselt on mainitud ajastu nn rindemehemajades aastakümnete jooksul ülakorrust kasutusse võetud algupäraselt soojustamata katuslaega maja otsmiste tubadena.
Soojustus on remondi käigus paigaldatud katusekattealuse laudise lähedale või lausa vastu laudist, et ülakorruse ruumi kõrguses võita.

Katuslae õhustuse vajakajäämine lisab aga katusekonstruktsioonide kahjustumisriski, kuna   katusekonstruktsioonidesse, näiteks katusekatte alapinnale kondenseeruv või hoonest seest  siseõhust katuslaesse tekkinud niiskus ei suuda sealt ära aurustuda.

 

Katuslae avamine altpoolt

Katuslae seisundi uurimist alustati neis kohtades, kus ülakorruse laes oli näha niiskusest tekitatud jälgi. Kaldus katuslae probleemide uurimine vajab üldiselt konstruktsiooni avamist, kuna  kahjustused ei ole otseselt pinnalt märgatavad. Katuslae all olevatest ruumidest või pööningult enamasti ei ole võimalik ilma konstruktsioone avamata kontrollida, kui vaid räästakonstruktsioone. Katuslaes olevad niiskustingimused vahelduvad samuti, vastavalt aastaajale, mistõttu mingil hetkel tehtud niiskusmõõtmise tulemuste põhjal ei ole täielikku selgust andvalt võimalik otsustada konstruktsiooni olukorra ja selle kahjustumisriskide üle.

Kõnealusegi maja puhul oleks katuslae konstruktsioonide korrasolekut ja nende teostust saanud kontrollida katusekatte uuendamise ajal, kui konstruktsioone saanuks kergelt laialdaselt kontrollida tegemata eraldi konstruktsiooniavamisi ülakorruse lae kaudu. Katusekatte uuendamise puhul peaks alati kontrollima kogu katuslae üle ja enne katusekatte paigaldamist parandama leitud vead katusekonstruktsioonides.

 

Mittepiisav õhustus

Ülakorruse ruumides niiskusjälgede kohal tehtud konstruktsiooniavamistega saadi selgeks, et katuslaes ei ole õhustusvahet soojustuse ja vana katusekatte vahel, mis oli katusekatte uuendamisel jäetud uue katusekatte alla. Puitkonstruktsioonides avastati mädanemiskahjustusi ja silmaga nähtavalt seente vohamist. Konstruktsiooni kahjustumises oli lisaks õhustuse puudumisele oma rolli mänginud ka see asjaolu, et hoone ea pikendamiseks on millalgi katuslaesse paigaldatud mineraalvillsoojustus, aga seda ei ole eristatud aurutõkkekilega või toimiva õhuisolatsioonimaterjaliga.

Mineraalvillaga soojustatud konstruktsioonid on toimivad siis, kui soojustuse alla ruumi laematerjali peale on paigaldatud korralikult aurutõke, mis väldib niiskuse jõudmise ruumiõhust soojustusse ja katuslaekonstruktsioonidesse. Eriti just kõnealuste tüüpelamute puhul on katuslagede auru- ja õhutõkke kihtide olemasolu väga tähtis – loomuliku ventilatsiooniga rohkemas kui ühekorruselistes majades, kus on loomulik ventilatsioon, on ülemistel korrustel tihti ülerõhk, mis tähendab seda, et siseõhk pürgib liikuma hoonest välja ja ruumides olev õhuniiskus pääseb piirete isolatsioonivigade tõttu vastavates kohtades konstruktsioonidesse.

Ülakorruse ruumide laes niiskusjälgede kohal tehtud laepinna avamise järel jätkati katusekonstruktsiooni uurimist ka sügavamalt ja saadi teada, et aurutõke oli siiski paigaldatud. Katuslae konstruktsioonides aga märgati niiskuse tekitatud jälgi, samuti seenkahjustust.  Katusekonstruktsioonis vastavates kohtades küll mädanemiskahjustusi ei leitud, aga need olid olnud niiskusest mõjutatud ebapiisava õhustuse tõttu.

 

Katuslae parandamine

Kõnealuses majas olid katuse katuslae osad kõik kahjustunud. Majaomanik otsustas kogu katuslae tervikuna remontida. Katusekate oli hiljuti uuendatud ja selle parandamist ei olnud vaja ning seega võeti katuslae remontimiseks lahti ülakorruse ruumide lagi.

Remondi käigus eemaldati kõik vana soojustus katuslaest ning paigaldati uue soojustusena polüuretaanplaadid, mis oli seetõttu, et katusekatte ja soojustuse vahele sai jätta piisava õhustusvahe ja paigaldada katuslae varasemale soojustusvõimele vastav soojustus, ilma et oleks ülakorrus pidanud ruumikõrguses kaotama.

Kui oleks katuslae õhustusprobleeme märgatud katusekatte uuendamise ajal, oleks saanud katuslae soojustusegi välja vahetada ja parandada ülaltpoolt, ilma, et oleks olnud tarvidust ruumide lagesid lammutada; ka remondikulud oleksid tulnud tunduvalt väiksemad ja remont oleks saanud valmis tunduvalt kiiremini ja vähem igapäevast elu majas häirides.

Katuslaekonstruktsioonide remontimisel tuleb arvesse võtta katuse õhustusele lisaks ka konstruktsioonide õhu- või aurutõkke toimivust ning seda, milline on konstruktsioonis soojustus. Lisaks on põhjust remonditööde käigus otsustada, iga konstruktsioonikoha suhtes eraldi, kas oleks põhjust paigaldada ka lisasoojustust. Katusekatte remondi eel tuleb meeles pidada ka seda, et enne 1994. aastat paigaldatud katusematerjalid võivad sisaldada asbesti ja seetõttu tuleb enne katusetöödega alustamist lasta teha asbestikontroll.


10 tüüpviga viilkatuse ehitamisel

Mait Lillemäe, ML Järelevalve OÜ

1. Vana katuse uuendamisel jäetakse pehkinud ja kandevõime kaotanud sarikad välja vahetamata. See pole kindlasti kokkuhoiu koht, sest mingil hetkel annab pehkinud koht järgi.

2. Tuulutus jääb tegemata. Tagajärjeks on pidevalt niiske katusekonstruktsioon, mis on hea kasvupinnas hallitusele. Märg soojustus ei täida oma ülesannet.

3. Tuuletõke ja aluskate all in 1. Juba vanasõna ütleb, et see, mis kõlbab kõigeks, ei kõlba tegelikult mitte millekski. Nii hull selle aluskattekilega küll pole, aga head tulemust on väga raske saavutada. Kui unustatakse mõni augukene või rebenenud koht paikamata, on tulemuseks maha jahutatud piirkond/lekkekoht.

4. Korstna ümbrused ja muud läbiviigud lekivad. Ülespöörded jäetakse liiga lühikesed. Tüüpiline on korstna tagune, kus on tihti aluskattekile kortsus nii, et võimaliku vee tekkides see sinna kotti vajub ja ära voolata ei saa.

5. Vana katus jäetakse katte vahetusel rihtimata. On olukordi, kus rihtimine rikub hoone välisilme ja toob kaasa rohkem kahju kui kasu, kuid 99% juhtudel on rihtimine võimalik ilma hoone üldilmet rikkumata. Vähemalt sellises ulatuses, et ebatasasused silma ei hakka.

6. Aluskattekile parandatakse valede teipidega. Aluskattekile teipimiseks sobib vaid selleks otstarbeks mõeldud teip. Kui ei tea, milline, siis küsi kile tootjalt või müüjalt. Põhiline, et teip täidaks oma ülesannet nii kuumas kui ka külmas. Nn Mäkaiveriteip näiteks külma ei kannata.

7. Kasutatakse märga puitu. Katusekonstruktsioonides kasutatav puit peab olema alla 20% niiskusesisaldusega (kuiv puit ei mädane). Kuna märg puit on odav, siis paigaldataksegi sageli seda.

8. Puudulik soojustus. Kehvasti paigaldatud soojustus toob endaga kaasa suuremad küttearved ja jääpurikad.

9. Katuse tuulutus katkestatakse korstnate ja katuseakendega. Tuulutust kinni panna ei tohi.

10. Tööohutus on puudulik.

 

Sarnased artiklid