Soe ja niiske ilmastik paneb puitehitised proovile

Heikki Jaakkola
OM-ARKISTO

Meie ilmastik muutub eelduslikult soojemaks, sajusemaks ja tormisemaks. Selline ilmastikumuutus tekitab võimaluse, et ka hoonetele hakatakse esitama rangemaid nõudeid. Eriti suuresti mõjutab ilmastikumuutus puitu, mille vastupidavus niiskuse mõjutustele on piiratud.

Suur suhteline ja absoluutne niiskus ei ole kahjulik troopikavööndis kasvavatele puudele, kes on vastavate ilmastikuoludega kohandunud, tekitanuna oma rakustruktuurisse õlisid. Põhjamaa külma ja kuiva ilmastikuga kohanenud puudel troopikapuudega võrreldult selliseid omadusi ei ole. Ilmastikumuutus ongi tekitanud küsimuse, kuivõrd puu ehitusmaterjalina praeguse aastasaja lõpus üldse kohane on.

VTT (Soome riikliku tehnoloogia uurimise keskus) erispetsialist Tuomo Ojanen tõdeb, et eeldatav edaspidine ilmastikumuutus loob paremad tingimused ehitiste välispinnal kasvavatele hallitusseentele. Lisaks puule ja puidule tunnevad hallitusseened end hästi ka teras-, klaas- ja betoonpindadel.

Soojades ja niisketes oludes leiavad hallitusseened endile toitu ka mitteorgaanilistele pindadele kogunenud mustuse ja õhusaaste näol.

Et välispindade hallitumisrisk mingil määral kasvab, ei pea see veel paanikat tekitama. Hallitust saab tõrjuda mitmesuguste pinnakatetega ja hallitusel ehitise välispindadel on vaid esteetiline kahju. Et ehitise välispindadel esineb hallitust, ei tähenda see seda, et hoone siseõhk oleks reostunud või et oleks hoone konstruktsioonides rikkeid.
Hallitusseeni on tegelikult kõikjal ja inimene on neist mõjutatud ka välistingimustes.

 

Tavalisest niiskusest mädandavate seente toimimiseks ei piisa

 

Rohkem tekitaks muret see, kui tulevikus välisõhu temperatuur ja niiskus oleksid sellised, mis võimaldaksid jõudsalt paljuneda mädandavatel mikroobidel. Õnneks ei ole siiski selliseid tingimusi oodata, kuna mädandavad mikroobid vajavad oma eluks tunduvalt rohkem niiskust kui hallitusseened. Hallitus on esimene märk sellest, et materjali pinnal on liigselt niiskust, mis aga siiski ei mõju hoonete konstruktsioonile ega ole märk võimalikest puidu mädanemist tekitavatest tingimustest.

Puitu mädandavad mikroobid vajavad sellist niiskushulka, et see oleks pikka aega puidu veega küllastumusastme lähedane ja vahetevahel võib esineda suisa veena.

Sellised tingimused võivad tekkida pideva maapinnaniiskusega ja vihmaga kokkupuutes. Välisõhu suhteline niiskus ka ilmastiku muutudes ei ole isegi pikaajaliselt piisav, et tagada puitu mädandavatele mikroobidele vajalikud ülikõrged niiskustingimused.
Mädanikele sobiv keskkond võib muidugi tekkida ka praegustes tingimustes konstruktsioonide sees, kui hoone projekteerimisel või ehitamisel on tehtud põhivigu, mis on aga siiski eriasi kui ilmastikumuutusest tulenevad probleemid.
Teadmistele ning oskustele põhinevalt projekteeritud ja ehitatud puithooned ei ole ilmastikumuutustest tulenevalt mädanemisaltid ka tulevikus mitte.

Tulevikus toimuvad niiskusmuutused ei ohusta ka liimpuidu konstruktsioonilist tugevust. Liimpuidu konstruktsiooniline nõrgenemine tähendaks seda, et puit hakkaks mädanema kummalgi pool liimikihti. Hallitusseened seda nähtust tekitada ei suuda.

 

Viltu sadav vihm on oluline risk

 

Olulisim ilmastikumuutusega kaasnev nähtus on vihm tugeva tuule ajal, kui vesi kõigis oma olekutes tuule jõul ehitiste pindadesse tungib. Suurte rõhuvahede puhul leiab vesi üles väiksemadki praod ja võib liikuda ka mööda pinda ülespoole, kui pind on sobiv. Külgvihma puhul vee konstruktsioonidesse tungimine peab paika igasuguste konstruktsioonilahenduste puhul.
Tänapäeval peakski hoonete projekteerimisel ja ehitamisel arvestama külgvihmaga üha rohkem – nii kõikide läbiviikude, kinnituste kui ka liitekohtade puhul, näiteks aknaplekkide paigaldamisel.
Välisvoodri taha sattuda võinud vee jaoks peaks olema oma äravoolusüsteem, mis vee ohutult hoonest eemale juhib.

 

Tuulekoormused panevad paigaldused proovile

 

Ennustuste kohaselt hakkavad tugevad tuuled tulevikus mõjuma endisest ägedamalt igasugustele kinnituskohtadele; eriti katustel, kuhu on tekkinud palju lisaseadmeid koduelektroonika ja muude majapidamisseadmete ning energiatootmise tarbeks.
Projekteerimisel ja ehitamise ajal tuleb tagada läbiviikude veekindlus ka suurte tuulekoormuste korral. Probleeme tekib eriti just valmishoonele uute lisasüsteemide paigalduse puhul.

Suuremaid torme arvestades ei ole ehk enam ka senised sirgepinnalised vormid need kõige paremad. Väga tugevate tuulte puhul on ehk ümarad ja koonusjad vormid tuulekoormuse vastuvõtmisel paremad kui lamedad ja sirged pinnad. Tuulekoormustega võiks üritada paremini toime tulla hoonete ja nende osade uut tüüpi kujundamisega. Lisaks tuulekoormusele mõjutab katusele tehtud paigaldusi ka lumekoormus, mis võib samuti sadude suurenedes olla senisest suurem. Kui lumi kogu sileda katusepinna alal jäätub ühtseks plaadiks, on see raske mass, mis kevadsula ajal hakkab katusel allapoole valguma ja väikseimgi liikumine katusel tekitab sellise raske massi poolt kinnitustele suure koormuse.
Rannikualadel eeldatakse torme tekitavat ka senisest laiemaid tulvaalasid, mida saab siiski juba projekteerimisel ja planeeringutes arvestada ning tagada vundamentide niiskusrežiim piisava drenaažiga.

 

Tähtis on detailide toimivus

 

Ilmastikumuutusest hoolimata ei peaks vaeva nägema projekteerimispõhimõtete ja materjalivaliku põhjaliku uuendamisega. Väljakutsed saab vastu võtta ka praegu kasutusel olevate oskustega; õnnestunud lahendused saadakse aga siis, kui neid oskusi ka täies mahus kasutatakse. Parimgi projekt ei aita saavutada soovitud tulemust, kui kogu ehitusprotsessi iga osa ei ole täiuslikult ellu viidud.

Oluline on tagada, et näiteks kiirustamine, vilets teabevahetus või vales kohas säästa üritamine ei tõmbaks headele plaanidele vett peale. Detailide täiuslik lahendamine on ülioluline, sest tehtud vead annavad ennekõike just detailides suurimalt tunda. Siiski aga ei peaks mure keskkonnamuutuste pärast muutuma paanika tekitamiseks.
Ilmastikumuutusest tulenevaid riske hoonetele ei peaks üle tähtsustama, et ei hakataks seda asjaolu ära kasutama materjalidetootmise alatu konkurentsi tekitamiseks. Niiskustehniliselt turvalisi konstruktsioone võib edaspidigi teha hästi projekteerituina mitmesuguseid ehitusmaterjale nende otstarbele vastavalt kasutades.

 

Vanad oskused taas kasutusse

 

Palkmajadetootmises usutakse, et keskkonnamuutused tõstavad taas au sisse puitehituses kasutatud oskused. Palkmajafirma Finnlamelli on välisturgudel saanud kogemuse keskkonnamõjudest, mis tulevikus hakkavad mõjutama ka palkmajaehitust. Kogemusi on saadud näiteks Islandist ja Jaapanist, kus esimese maa puhul on ehitistele mõjumas tugevad tuuled ja teise puhul jällegi soojus ja niiskus.

Nii Islandis kui ka Jaapanis järgitakse ühtsama vana põhimõtet, et puitu püütakse alati kaitsta vihma eest.

Jaapanis tehakse see kaitsmine omapäraste katusekonstruktsioonidega. Jaapani ehituspõhimõtete kohaselt peab räästa laius olema üks kolmandik seina kõrgusest. Sellest reeglist on püütud Jaapanis kinni pidada ka üsna kõrgetegi hoonete puhul, mistõttu räästa laius on kippunud probleemiks osutuma. Kõrgete hoonete puhul on see probleem lahendatud seina kõrguses vaheräästastega.

Põhjalas on hoonete kaitsmisel panustatud välisvoodrile. Näiteks saab siin tuua Norra tuhande aasta vanused palkkirikud. Palk on talunud Norra tugevaid ja niiskeid tuuli aastasadu, kuna on vihmade eest kaitstud laastuvoodriga.
Külgtuulevihma saab tulevikuski tõrjuda üsna lihtsate võtetega, milleks on traditsiooniline välisvooder ja õhustusvahe voodri ning välisseina vahel, piisavalt laiad räästad, voodrilauad ja veeninad seina eri pindade liitekohtades.

 

Vajatakse uusi pinnakatteid

 

Värvitööstusele ja puidukaitsevahendite tootjate jaoks on puitpindadele hallituse tekkimine suur väljakutse. Keskkonnakaitselised nõuded piiravad endisest enam mikroobe tõrjuvate mürkide kasutamist ja niiskustingimuste keerulisemaks muutumine seab eesmärgid ka praeguste pinnatöötlusainete suhtes.

Põhjala senistes ilmastikutingimustes on katvad värvid toiminud hästi, kui kolmele märjale sügiskuule on järgnenud talve ja kevade pikk kuiv ajajärk. Olukord võib aga muutuda, kui ilmastik püsib järjepanu niiskena pool aastat. Endisega võrreldult tähtsamaks saab, et värvide veeauru läbilaskvusvõime ei hakkaks pidurdama puidust vee väljaaurumist.

Üks moodus, kuidas käituda, kui puidu välispinnad on hakanud hallitama – sellest mitte välja teha. Selliselt on toimitud mõnede Rootsi tüüpi puit-korrusmajade puhul, mille puitpinnad on jäetud täielikult võõpamata. Põhimõtteks on olnud, et lastakse puitpindadele algul tekkida hallitusel ja siis kuivada kaunilt hallikaks.

Kuigi eelmainitud menetlus mitmetel puhkudel võib ka toimida, ei pruugi see alati minna, nagu on oodatud. Hallinemine võib toimuda üllatavalt pika aja jooksul ega pruugi kogu pinna ulatuses üldse toimidagi.
Ilmastikumuutus ei tekita puidule sedavõrd niiskuslikku mõju, et see hakkaks kahjustama puidu struktuurilist tugevust. Suurenev õhuniiskus ei tõsta ka liimpuidu puhul liimpuitpalkide sisemiste liimikihtide pindade kondensvee riski.
Kuivanud liim puidu sees moodustab võrgu, mille silmad on piisavalt väikesed, et ei lase läbi vett vedelas olekus, aga siiski piisavalt suured, et lasevad läbi veeauru.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid