Samblaaia pehme ilu

Iti Jürjendal
Eri tooni rohelised samblavaibas. | Iti Jürjendal

Samblaaiad on Eestis veel küllaltki uus nähtus, kuid kogumas üha rohkem poolehoidu. Kodumaist innustust leiab Tartu Ülikooli ja Tallinna botaanikaaiast, kus tänu kümnete eri samblaliikide kasvatamise kogemusele kogutakse aasta-aastalt teadmisi samblaaia rajamise rõõmudest ja muredest Eesti oludes.

Samblaaia rajamisel on hea tunda sammalde põhi­olemust. Samblad on juurteta taimed. Nad ­imevad vett ja selles lahustunud toitaineid kogu oma ­keha pinnaga otse õhust, kuid nad ei oska vett taga­varaks koguda. Seepärast armastavad samblad sompus ­ilma, mil õhuniiskus on kõrge. Sammal muutub kuivas ­kiiresti krõbedaks ja omandab pruunika tooni. Sel ajal ta puhkab, et kaitsta ennast ebasobivate keskkonnatingimuste eest. Piisava õhuniiskuse saabumisel rohelus ja ­kohevus taastuvad. Valgusküllastes kuumades paikades kasvavad samblaliigid oskavad selliste kuivikutena muretult väga ­pikalt hakkama saada, varjusamblad on kohanenud ühtlasema õhuniiskusega ning taluvad läbikuivamist ­palju ­vähem. Iluaianduslikust vaatenurgast on sammal kõige ­kenam just niiske ja kohevana.

Edasi lugemiseks

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid