Samblaaia pehme ilu

Iti Jürjendal

Eri tooni rohelised samblavaibas. | Iti Jürjendal

Samblaaiad on Eestis veel küllaltki uus nähtus, kuid kogumas üha rohkem poolehoidu. Kodumaist innustust leiab Tartu Ülikooli ja Tallinna botaanikaaiast, kus tänu kümnete eri samblaliikide kasvatamise kogemusele kogutakse aasta-aastalt teadmisi samblaaia rajamise rõõmudest ja muredest Eesti oludes.

Samblaaia rajamisel on hea tunda sammalde põhiolemust. Samblad on juurteta taimed. Nad imevad vett ja selles lahustunud toitaineid kogu oma keha pinnaga otse õhust, kuid nad ei oska vett tagavaraks koguda. Seepärast armastavad samblad sompus ilma, mil õhuniiskus on kõrge. Sammal muutub kuivas kiiresti krõbedaks ja omandab pruunika tooni. Sel ajal ta puhkab, et kaitsta ennast ebasobivate keskkonnatingimuste eest. Piisava õhuniiskuse saabumisel rohelus ja kohevus taastuvad. Valgusküllastes kuumades paikades kasvavad samblaliigid oskavad selliste kuivikutena muretult väga pikalt hakkama saada, varjusamblad on kohanenud ühtlasema õhuniiskusega ning taluvad läbikuivamist palju vähem. Iluaianduslikust vaatenurgast on sammal kõige kenam just niiske ja kohevana.