Lisaks õun- ja sidrunhappele on rabarber rikas ka muude vajalike ainete poolest: varred sisaldavad rohkesti kaaliumi (300 mg 100 grammis), mõõdukalt fosforit, kaltsiumi ja rauda. Leidub ka B-rühma vitamiine, vähesel määral C-vitamiini, ensüüme ja karotenoide. Rabarberis on väärtuslikku glükosiidi, millel on organismile nõrk naissuguhormoonilaadne toime. Samuti leidub märkimisväärselt kiudaineid, mis on vajalikud normaalseks seedimiseks.
Otseselt vitamiinipommiks rabarberit lugeda ei saa, kuid ometi mõjub see ergutavalt, tõstab söögiisu ja toob meeldivat vaheldust toidusedelisse.
Raviks tuleb seda rohkem süüa toorelt või teha toormahla.
Värske rabarber:
· soodustab seedimist ja puhastab organismi jääkainetest
· ergutab mao, soolte ja sapi talitlust
· tõstab söögiisu ja vähendab kõhukinnisust
· on kasulik kehvveresuse, tuberkuloosi ja nahahaiguste korral
· on hea sapi-, kuse- ja veeajati
· leevendab hemorroidivaevusi.
Ravitoeks kasutatakse ka juuri, millest pärast kuivatamist tehakse pulbrit, mis sobib hästi lahtistiks (1 noaotsatäis korraga).
Suurtes kogustes ja korraga ei või rabarberit süüa need, kellel on luuhõrenemise, maksahaiguste ning oblikhappeliste neerukivide kahtlus.
Toiduks kasutame rohkem noori varsi. Kuid kevadiste värskete roheliste suppide valmistamiseks võib kasutada ka noori lehti, mis annavad hapuka maitse. Võimalikult palju tuleb rabarberit süüa värskelt või teha sellest toormahla. Kõige maitsvama ja tervislikuma mahla saame koos maasika-, mustika-, porgandi-, peedi-, kabatšoki- või salatimahlaga.
Rabarberivartest võib teha kisselli, kastmeid, salateid, kooke, mannavahtu ja lisada neid putrudesse, leiva-, riisi- ning kohupiimavormidesse jm. Rabarber sobib kokku paljude aedviljadega, teravilja-, metsa- ja piimasaadustega.
