Peenramaale metsmaasikale
Taimi Paal
Metsmaasika taime kõrgus jääb olenevalt kasvukohast 5–20 cm vahele. | erakogu

Aina rohkem hobiaednikke soovib kätt proovida metsamarjade viljelemisega. Nende kasvatamine koduaias sai alguse paarsada aastat tagasi suureviljalise jõhvika kultuurtaimeks kohandamisest Maine’i osariigis USAs.

Seega pole metsamarjakasvatuse iga võrreldav teraviljade, viinapuu või mõne muu iidse kultuuri omaga. Ometi on metsamarjade viljelemisest nüüd saanud mõnel pool maailmas arvestatav (tootmis)ala ja hobiaednike eesmärk. Siin keskendume metsmaasikatele.

 

Ahvatlevad maasikmarjad
 

Roosõieliste sugukonda kuuluva maasika (Fragaria) perekonna levila on väga lai. Need mitmeaastased rohttaimed kasvavad nii valgusrikastel niitudel, teepervedel, kraaviservades kui ka raiesmikel.

Maasika perekonnas on kirjeldatud 20 liiki, leidub ka arvukalt liikidevahelisi hübriide, kellest tähtsaim on aedmaasikas. Aedmaasikas (F. × ananassa) aretati Inglismaal ja Prantsusmaal juba 1750. aastatel Põhja-Ameerikast pärineva virgiinia maasika (F. virginiana) ja Tšiilist toodud tšiili maasika (F. chiloensis) ristamisel. Aedmaasikas asendaski ajapikku Euroopa aedades juba Rooma ajast saati kasvatatud metsmaasika.

16. sajandi lõpuks edendati Euroopas metsmaasika kõrval veel kõrget maasikat (F. moschata) ja muulukat (F. viridis), hiljem ka Ameerikast pärinevaid liike. Maasikakasvatus oli populaarne mitte ainult maitsvate marjade, vaid ka taime raviomaduste pärast.

 

Suvesümbol ‒ metsmaasikas
 

Metsmaasikal (F. vesca) on Euroopas kaks eristatavat vormi: valgeviljaline ja kuumaasikas (F. vesca var. semperflorens). Viimane on olnud Kesk- ja Lõuna-Euroopas kultuuris juba mitu sajandit.

Metsmaasika taime kõrgus jääb olenevalt kasvukohast 5–20 cm vahele. Ta moodustab kas ühe või mitu üle lehtede kõrguvat õievart, millel areneb paar kuni 4–5 õit. Õitseb mais, esimesed avanenud õied võivad saada öökülma kahjustusi. Esimesed aromaatsd marjad valmivad soojal kevadel juba juuni teisel nädalal, tavaliselt siiski pärast jaanipäeva. Metsmaasikas paljuneb peaasjalikult võrsetega. Taimestikuta aladel võib sageli leida ka seemikuid, kuna seemnete idanevus on hea. Eriti hästi edeneb taim viljakamate metsatüüpide noortel raiesmikel.

Kuna metsmaasikas talub üpris hästi varju, ei pea koduaia peenar asuma täieliku päikese käes. Muld olgu kerge ja mitte ülearu väetatud. Loodusest varutud istikute vahe peenral 15 cm. Kuna metsmaasikas kasvatab maapealseid võrseid nagu enamik aedmaasika sorte, võib teda kasutada haljastuses pinnakattetaimena, ka kiviktaimlas.

Metsmaasika kloonid võivad saagikuselt erineda. Seetõttu on hea ära märkida marjade valmimise ajal mõned paremate omadustega taimed, kellelt võtta kas augustis või varakevadel istutamiseks järglasi.

 

Kaunis kuumaasikas
 

Kuigi metsmaasika marjad on aroomikad ja väga maitsvad ning õigustavad kasvatamist aias viljapuude all, võiks peenrale pigem istutada alatiõitsvat metsmaasikat, keda meil tuntakse kuumaasika nime all.

Kuumaasika sordid ei moodusta võrseid, neid paljundatakse kas vanemate põõsaste jagamise teel või seemnetest. Kuumaasikas vajab uuendamist 3–4 aasta tagant, kuna pikk ja ohter saak kurnab taimed ära. Vanemaid hakkavad kimbutama ka haigused ja kahjurid.

Kuumaasika kasvatamine ei erine aedmaasika viljelemisest. Umbrohtude vastu aitab hästi peenra katmine spetsiaalse kilega. Taimed istutada umbes 40 cm vahega, sest põõsad lähevad ajapikku tihedaks. Kuumaasikat võib edendada lillepeenras või ampliski kui kena dekoratiivtaime, kes lisaks annab marju.

Taimi müüvad küll puukoolid, kuid neid võib kasvatada ka ise. Selleks tuleb kuumaasika seemned külvata sobivale mullale ja seejärel katta (külvi)nõu niiskuse hoidmiseks klaasi või kilega. Olenevalt seemne kvaliteedist kestab idanemine paar nädalat kuni kuu aega. Kui on soov juba samal aastal esimesi marju maitsta, külvata seeme jaanuaris-veebruaris. Saamaks saaki järgmisel aastal võib külvi teha maist juulini. Soovitatav on kasvatada paari sordi seemikuid ning taimed istutada peenrale vaheldumisi. See soodustab paremat tolmlemist.

Kuna kuumaasikas kannab vilja kuni külmade tulekuni, on mõistlik taimi väetada mitte ainult kevadel, vaid ka suve keskel (juuni lõpus). Selleks lahustada supilusikatäis täisväetist 10 liitris vees ja kasta taimejuurte ümbrus märjaks. Teistkordset väetamist ei või teha suve teisel poolel, sest see muudab taimed külmaõrnaks.

Kuumaasikas on küllaltki saagikas. Rekordina on saadud suve jooksul 2aastaselt põõsalt 400 marja. Need võivad eri sortidel olla punased, kollased või valged.

 

 

Vali oma aeda!

Kuumaasika sordid:

            ’Rügen’, ’Alexandria’, ’Baron Solemacher’, ’Regina’ (punaseviljalised)

            ’Weisse Solemacher’, ’Yellow Wonder’, ’White Soul’ (valge- ja kollaseviljalised)

            ’Golden Alexandria’ (kollaselehine)

 

Mesine muulukas
 

Lääne- ja Põhja-Eesti paestel aladel leidub metsmaasika kõrval ka muulukat, keda võib samuti kasvatada koduaias. Muulukas erineb metsmaasikast magusamate ja õrnroosakate viljade poolest, mille korjamisel tupplehed marjast ei eraldu.

Muulukas vajab aluselist pinnast. Selleks tuleb istutusmulda segada kas puutuhka või peenestatud munakoori. Loodusest taimi tuues on otstarbekas eelistada noori taimi. Ka muuluka väetamisega ei tohi liiale minna, kuna ta on kohastunud suhteliselt toitainevaese kasvupaigaga.

Muulukakasvatus sarnaneb metsmaasika kasvatusega, kuid tema armastab rohkem päikesepaistet.

 

Kõrge ja kahekojaline
 

Vanades mõisaparkides ja võsastikes kasvab meil kõrge maasikas, keda arvatavasti paarsada aastat tagasi viljeldi marjataimena härrastemajade aedades, kust levis lindude-loomade abiga loodusesse. Kõrge maasika marjad on muskuse lõhna ja mekiga ning väga maitsvad.

Kõrge maasikas kasvab metsikult kogu Euroopas. Ta oli esimene kultiveeritud maasikaliik, millel oli juba 1576. aastal sort ’Capiton’. Veel 19. sajandi algul oli kõrge maasikas Saksamaal üks olulisemaid kultuurina kasvatatavaid maasikaid.

Kõrgete maasikate kasvatamine ei erine millegi poolest aedmaasikate kasvatamisest, ainult kasvukoht võiks olla poolvarjus. Koduaeda taimi tuues peab jälgima, et oleksid olemas nii isas- kui emastaimed. Kõrge maasikas on looduslikult kahekojaline taim: emas- ja isasõied asuvad erinevatel taimedel. Looduses kohtamegi selliseid kasvukohti, kus marju kunagi ei näe, sest seal leidub ainult kas emas- või isastaimi. Kõrgel maasikal on olemas ka kahesuguliste õitega sorte, kuid osa on siiski ühesugulised. Ühesuguliste sortide puhul peab kõigist taimedest olema isastaimi 20%. Parema saagi saamiseks tuleb ka ühekojaliste sortide puhul kasvatada ühel peenral mitut taime.

Sarnased artiklid