Naelte ja kruvidega – puitmaterjali kinnitamise reeglid

Jorma Piisinen
Rakennusmaailma

Puitmaterjali kinnitamine on ju iseenesest lihtne, kui vaid pidada kinni teatud rusikareeglitest.

Puitmaterjali kinnitamise rusikareeglid tulenevad puidu kvaliteedist ja kinnitusvahenditest, puitmaterjali paksusest, pikkusest ja sellest, kui kaugele materjali servast kinnitus tehakse.
Naela pikkuse suhtes puidu kinnitamisel on kaks põhimõtet – ühe põhimõtte kohaselt peab naela pikkus olema vähemalt 2–2,5 korda suurem, kui on kinnitatava puitmaterjali paksus, ja teine põhimõte on, et kinnitatava puitmaterjali taga peab nael ulatuma aluspuidusse vähemalt kinnitatava puitmaterjali 2–2,5kordse paksuse võrra.

Siiski on mõttekas mõistust kasutada puidu kinnitamisel – teisena toodud põhimõtte põhjal võivad naelad osutuda nii suurteks, et võivad hoopiski kinnitust nõrgendada puidu lõhenemist tekitades.
Kui pidada kinni põhimõttest, et nael peab alusroovitisse ulatuma kinnitatava plangu 2–2,5kordse paksuse võrra, oleks näiteks 50 mm paksuse lati või prussi kinnitamiseks vaja 175 mm pikkusi naelu, mis oleks täielik mõttetus. Kui on tõesti vaja nii tugevat kinnitust, tasub see teha juba kruvidega.

Tuleb arvestada ka seda, et nael töötab kinnitusena vaid sedavõrd, kui palju teda on alumise puidu sees. Kui nael läheb läbi alusroovitise, pole teisel pool roovitist oleva naela pikkusest vähimatki tolku.

Puitmaterjali otsa poolt naelutades oleks hea jätta viimased naelad otsast vähemalt 25–30 mm kaugusele. Jämedamate naelte ja kuiva puidu puhul isegi sellise vahemaaga võib puit siiski lõhki minna, mille vältimiseks on soovitatav kasutada kruvidega kinnitamist ja kruvidele enne ka augu ette puurimist, aga liiga sügavale puitu keeratud kruvipea võib hoolimata sellest, et kruvile on auk ette puuritud, puidu lõhki ajada.

Tänapäeval on olemas ka nn puurotsaga kruvid, mis puitu niivõrd kergelt lõhki ei aja. Ja lisaks on puurotsaga kruvide peadki faasifreesiks töödeldud ja kruvipea ise sööb puidusse endale pesa puitu lõhki ajamata.
Naelte puidus püsimiseks ja tõmbejõududele vastu pidamiseks on olemas ka liimotsaga ja kammnaelad. Ehitusinsenerid määravad ära kinnitusvahendid, nende pikkuse, paksuse ja hulga ning ka kinnituskohad seal, kus kinnitusel on konstruktiivne tähtsus.

Ehitusinsener peab arvestama ka kinnitusvahendite materjaliga, et ei tekiks ohtu, et eri metallidest kinnitusvahendid omavahel keemiliselt reageerima võiksid hakata – nii kruvid kui ka naelad peaksid olema muude kinnitusvahenditega, talakingade ja nurkraudade ning ühendusplaatidega samast materjalist.

 

Karkassikonstruktsioonid

 

Karkassiposte alusjooksule naelutades peaks puitu jääma postil naelast piisavalt allapoole ja samas peab nael ka piisavalt alusvöösse tungima. Tänapäeval ehitustöödel tehakse karkassinaelutamist naelapüssidega, aga tihti on naelapüssi ots sedavõrd paks ja lööknõel sedavõrd lühike, et naelapea ei ulatu posti pinnani, mispuhul tuleb lõplik kinnitus teha vasara abil. Ka liiga viltuselt lastud naelad nõrgendavad kinnitust. Tuulekoormuse suhtes saab karkassipostide kinnitustugevust lisada alusvöö alt läbi pandud montaažilindiga.


Katusefermid

 

Kui katuseferme tehti kohapeal ehitusobjektil, oli naelutuskeem väga täpselt määratletud ja kõik alusvööde ja sarikate jätkukohad pidid olema naelutatud.
Pidi vaatama ka seda, et liitekohtade kummalegi poole kinnitatavate tugevduslaudade või -vineeri kinnitamisel kummaltki poolelt löödavad naelad puidus liiga lähestikku ei satuks. Naelte paiknemise täpsus oli oluline.
Ka tänapäeval on katusefermide kokkupanemine täpne töö. Tehases toodetud katusefermid on saledast puitmaterjalist, kui neid võrrelda omaaegsete ehitusobjektil valmistatud fermidega.

Enamasti kasutatakse tehases valmistatavate katusefermide puhul vaid 42 mm paksust materjali ja just see asjaolu, et puitmaterjal on nii vähese paksusega, seab suuremad nõudmised katusefermide kinnitamisele. Katusefermid tuleb seinakarkassile kinnitada ankurnaeltega. Lisaks peab fermid püstloodi paigaldama ja selleks tuleb teha nii paigaldusaegne toestamine kui ka äranihkumise vastane toestamine; ja fermi sarikatele tuleb naelutada õhustuslatid ja roovlatid. Altpoolt alusvöödele kinnitatud aurutõkkekilele või -paberile tuleb naelutada laeroovitis.
Probleeme võib kergesti tekkida siis, kui ei ole hoolikalt uuritud fermitootja jooniseid, millel on näidatud fermi kinnitamiseks kasutatavate naelte suurim läbimõõt. Tihti on naelte paksuseks antud 3 mm, mis tähendab seda, et naelapüssi 75 mm pikkuse naelaga saab fermi külge kinnitada küll 22–25 mm paksust lauda, aga 45–48 mm paksuse lati puhul jääb sellise pikkusega naela puhul kinnitusvõimest väheks. 90 mm ja 100 mm pikad naelad 3,1–3,4 mm paksusena on aga paksemad kui kinnitamiseks lubatud naelte läbimõõt. Liiga jäme nael võib õhema puidu lõhki ajada ja konstruktsioonielementides langeb seetõttu nende vastupidavus järsult.

 

Välisvooder

 

Välisvoodri naelutamisel tekitab liiga pikkade naelte kasutamine majale vaid kahju. Voodrilaudade kinnitamise nael peaks olema sellise pikkusega, et see võib vaid väga vähe ulatuda roovlati tagumisest küljest läbi; liiga pikk nael rikub tuuletõkkeplaadi ja maja soojapidavus langeb.
Maja välisvoodri naelutamisel peab arvestama ka seda, et naelapea liiga sügavale voodrilaua sisse ei läheks, sest sellistesse laua pinnale tekkinud augukestesse jääb ka vesi püsima. Ja kui nael on löödud või tulistatud naelapüssist kaldega ülalt alla, satub niiskus piki naela ka maja konstruktsioonidesse, mistõttu tuleb maja välisvoodri naelutamisel olla hoolikas ka naelte suuna  hoidmisel, kuidas nad välisvoodrit alusroovitisele kinnitavad.

Sama põhimõtet, nagu välisvoodri naelutamise puhul, tuleb järgida ka välisvoodrisse läbiviikusid tehes; näiteks elektrijuhtmete jaoks puuritavad augud tuleb puurida suunaga alt üles, et vihmavesi ei satuks juhtmeid kaudu hoone välisvoodri alla.
Parim viis välisvoodri kinnitamiseks on see käsitsi naelutada; siiski põhiliselt kasutatakse naelutamisel juba naelapüssi. Kui välisvoodrit naelutatakse naelapüssiga, peab lisaks naela pikkusele, alusroovitisse kinnitumise sügavusele ja naela suunale puidus tähelepanu pöörama ka sellele, et voodrilaud naelutamisel toetuks kindlalt alusroovitisele.

Naelapüssiga lastud nael ei löö voodrilauda lõplikult kinni alusroovitisele, kui eelnevalt ei ole vasaraga käsitsi mõnest kohast lauda kindlalt roovitisele löödud. Vasaraga tehtud eelkinnitusnaelutamise tihedus sõltub sellest, milline on puitmaterjali paksus, laius ja kuivõrd väändunud see on.

Välisvoodri naelutamisel tuleb alati kasutada täispea naelu ja sellise pinnakattega (näiteks kuumtsingitult), et naelapead välisseinas roostetama ei hakkaks. Peale välisvoodri kinnitamist ja enne värvimist oleks soovitatav kõik naelapead üle võõbata roostetamisvastase võõbaga. Välisvoodri naelutamisel on soovitatav kasutada ka kammnaelu, millega saadakse parem laudade kinnitumine alusroovitisele.

 

Puupõrandad

 

Puupõrandaid tehakse erineva pinnakattega puitlaastplaatidest ja põrandalaudadest, mis hiljem sobiva värvi või muu pinnakattega võõbatakse. Igast servast sulundiga põranda puitlaastplaadid oleks mõttekas liimida alusroovitisele ja sulunditega üksteise külge kinnikruvimisega koos. Puitlaastplaatide asetus peaks olema selline, et nende otsad kõrvutiasetsevate plaatide puhul ei oleks kohakuti. Kruvideks võiks olla näiteks 55 mm  pikkused hõreda keermega Hobau kruvid, millega plaadid kinnitatakse ehituskonstruktori määratud sammuga.

Põranda jäikust saab suurendada, kui alusroovitise vahele samast roovlatist kinnitada põiktoed põiktugede sammu määrab samuti ehituskonstruktor. Põrandalauad võib kinnitada alusroovile kas naeltega või kruvidega, mis võiksid olla kuumtsingitud, olgugi et eelduslikult puupõrand märjaks ei peaks saama.
Kui põrandalauad kinnitada kruvidega viltuselt läbi keelsulundi, saab vajaduse korral põrandalauad taas lahti võtta ilma laudu vigastamata. Naeltega kinnitatud põrandalaudade lahti võtmine põrandalt on tunduvalt keerulisem.

 

Terrassid

 

Terrassilauad on tavaliselt 26–28 mm paksused ja neid peaks aluskarkassile kinnitama 55–65 mm pikkuste kruvidega, arvestades muidugi karkassipuidu tihedust ja kruvi kinnihoidmisvõimet. Terrassiehitamiseks on müügil mitut sorti materjali; tuntuim neist on immutatud puit. Immutatud puidus lähevad galvaanitud või kuumtsingitud naelad ja kruvid üsna kiiresti roostetama; ja mitte ainult pinnalt, vaid roostetavad suisa katki.

Pole mingi ime, kui immutatud puidust tehtud 5–6 aasta vanuses terrassis on galvaanitud naelapüssi naelad roostetanud katki ja lauad on terrassil lahti. Seetõttu peab immutatud puidust ehitatavale terrassile valima sobilikud kinnitusvahendid.

Teistsuguse pinnakattega töödeldud terrassikruvid kestavad veidi kauem kui tsingitud või galvaanitud kinnitusvahendid. Kõige paremini sobivad immutatud puidu kinnitamiseks happekindlad või roostevabad kruvid ja naelad, millega sobib kinnitada nii püst- kui ka rõhtpindadel. Kui kasutada terrassi ehitamisel naelu, peaksid need olema kammnaelad. Parimad kinnitusvahendid terrassi ehitamisel on siiski kruvid.

Aja jooksul päikesepaiste mõjul hakkab osa terrassilaudu väänduma. Nn terrassikruvide väike Hobau-kruvide laadne pea upub puidusse ega suuda pidada lauda piisavalt aluskarkassil kinni.
Terrassilaua puidu väändumise jõud tõmbab aja jooksul naela aluskarkassist välja, olgu see siis löökkruvi või kammnael. Seetõttu tasub terrassi lauad kinnitada kruvidega, mis peaksid olema laiema peaga happekindlad või roostevabad peitpeakruvid.

Ka kruvide jaoks kehtivad samad reeglid kui naeltega kinnitamisel – kruvidega ei tohi laudade otstes ja servades kinnitada otstele ja servadele lähemal kui 25–30 mm. Põikroovile toetuva laua otsa kinni kruvides tuleb kruvida veidi viltu laua otsa suunas, sest põikroovi serv ei ulatu terrassilaua otsast 30 mm kaugusele. Terrassilaudade aluskarkassiks kasutatakse tavaliselt 48–50 mm paksust puitmaterjali.

Omaette kimbatuse tekitavad soonelised terrassilauad, mille puhul kruvi satub just soonde, aga kruvi pea rikub soone kõrval olevad ribid ja terrassilaud muutub seetõttu pealt pinnuliseks.
Seetõttu soovitatakse terrassilauaks pealt siledat lauda, kui see kinnitatakse kruvidega. Siledatest laudadest terrassi on ka kergem puhastada. Sooneliste terrassilaudade soontesse jäävad vesi, tolm ja muu mustus kinni ja soontesse jääv niiskus ei ole puidu kestvusele sugugi kasuks.

 

Komposiitmaterjal

 

Tihti ehitatakse terrass komposiitmaterjalist või termotöödeldud puidust. Komposiit-terrassilauad on sellised, et laua mõlemas servas on lai soon. Hiljaaegu on selliste terrassilaudade jaoks välja mõeldud T-sarnane kinnitusvahend, mis laudade vahedest kruvitakse aluskarkassi külge. Kinnituskruvid peavad olema happekindlad või roostevabad. T-klambri mõlemad servad seovad terrassilauad soone alumisest servast kinni ja suruvad lauad aluskarkassi vastu. T-klambri tõttu on terrassilaudade kinnitamine ka lihtsam, sest klambri laiuse tõttu tulevad ka kõik terrassilaudade vahed täpselt sama laiad.

Samuti võimaldab mainitud kinnitusklamber terrassilaudade soojuspaisumise ja -kahanemise, mis põhjamaa ilmastikus talve ja suve olusid arvestades on üsna suur. Komposiitmaterjali puhul peab arvestama laudade soojuspaisumist ka nende jätkukohtades. Lauaotste vahele on vaja nende jätkukohtades piisav pragu jätta. Komposiitmaterjalist terrassilauad vajavad alla tihedamat roovitust.

 

Termotöödeldud puit

 

Terrassilaudadeks kasutatakse ka termotöödeldud puitu. Termotöödeldud laudu on terrassilaudadeks töödelduna saadaval samaselt, nagu ka komposiitlaudu – termolaudu võib kinnitada samuti nii T-klambritega nn salakinnitusega kui ka lauda läbivate kruvidega.
Termotöödeldud puidust terrassilauad on sedavõrd väärtuslik kodumaine ehitusmaterjal, et nende peale ei raatsigi paljud raisata lauda läbivaid kinnituskruvisid, vaid ilusam jääb nn salakinnitus T-klambritega.

Kui siiski tahetakse termotöödeldud terrassilauad kinnitada lauda läbivate kruvidega, peaksid need olema happekindlad. Puidus tekivad termotöötlusel happed ja kuumtsingitud kinnitusvahendid sellises puidus kaua vastu ei pea. Lisaks on see täbarus, et tsingitud ja galvaanitud  kinnitusvahendite ümber tekivad termotöödeldud puidul ilusat vääristatud puidupinda rikkuvad mustad sõõrid.

Termotöötlus nõrgestab puidu sitkust ja konstruktsioonilist tugevust ja seega termotöödeldud terrassilaudadest terrassi aluskarkass ja roovitis peaksid olema tihedama sammuga kui immutatud puidu puhul.

Termotöödeldud puit kipub otstest veidi kergemini lõhenema kui töötlemata puit. Kui laua otsa kinnitada naelte või kruvidega, oleks mõistlik eelnevalt augud puurida ja vaadata, et puidusse tungiv naela- või kruvipea puidu lõhenemist ei tekitaks.

 

Sauna vooderdus

 

Saunade sisevoodriks ja pesuruumide lagedeks on saadaval mitmesuguseid erinevaid materjale, mida kõiki on võimalik kinnitada kas nähtamatu kinnitusega sulundist naelutades ja liimiga tugevdades või siis läbi pealispinna. Kinnitamisel on sobilik kasutada põhimõtet, et väärispuidust ja kallima töötlusega puitmaterjalid tasub kinnitada peitujääva kinnitusega, aga tavalise kuuselaudadest sisevoodi võib kinnitada ka laua pealmisest pinnast läbi.

Kinnitamiseks valitakse niisketesse ruumidesse sobivad naelad, mis on piisava jämedusega ja tsingitud või passiivtöötlusega. Sanglepa, oksavaba männi- ja kuuselaudu saab naelapüssiga kinnitada sulundi pealt, et naelapead ei jää paistma. Kui on õhukesed lauad on ka sulund nõrk ja voodrilaua ja alusroovitise vahele tasub panna liimi, et kinnitus tugevam tuleks.

Saunaruumi vooderdamisel kasutatud liim peab taluma kuumust (KIILTO Premium, Würth Power Tack – mõlema kuumakindlus on kuni +100 °C). Termotöödeldud puidu veeimamisvõime on tunduvalt väiksem, mistõttu veepõhine traditsiooniline puiduliim ei imendu termotöödeldud puitu piisavalt hästi ja liimühendus võib jääda nõrgaks.

Aga polüuretaanliimid liimivad termotöödeldud puitu hästi; peab vaid meeles pidama, et polüuretaanliim, nagu polüuretaanvahtki, vajab normaalseks kivistumiseks niiskust. Liimimise õnnestumise nimel tasub termotöödeldud puidu pinda enne liimimist niiske lapi või käsnaga niisutada.

Kui termotöödeldud voodrilauda kinnitada, olgu see siis milline puu tahes, tuleb ka sulundi pealt kinnitamisel, nähtamatuks jäävate naelapeade puhul, kasutada happekindlaid naelu, kuna tsingitud nael roostetab kergesti ja kui naelad on läbi roostetanud, ongi voodrilauad vaid liimiga kinnitatud.

Saunalaudise ehitamisel kehtivad eelmainitud reeglid, aga selle erinevusega, et lavalauad   kinnitatakse kruvidega altküljest oma tugilattidele ja tugevdatakse liimiga. Termotöödeldud puidu kinnitusvahendid peavad alati olema happekindlad ja kruvipikkus peab olema valitud selline, et laudisel ka mõnekordse puhastuslihvimise järel kruviotsad istumise all tunda ei hakkaks olema.

 

Lae vooderdamine laudadega

 

Ka lae laudadega vooderdamisel kehtivad eelnimetatud põhimõtted materjalide ja kinnitusvahendite valiku suhtes. Termotöödeldud laudade jaoks valitakse alati happekindlad ja muule puidule tsingitud või galvaanitud kinnitusvahendid.

Laelaudise kinnitamisel tuleb arvestada sellega, et nael või kruvi ei ulatuks läbi alusroovi ega rikuks aurutõkkekilet või -paberit. Lae viimistlusplaadid (mdf, Haltex jm) kinnitatakse kas liistunaelapüssiga või klammerdajaga või plaatide kinnitamiseks nende tootja poolt valmistatud spetsiaalsete klambritega.
Kui hobiehitaja ei ole kindel, milliseid kinnitusvahendeid erinevate materjalide puhul kasutada, tuleb nõu küsida ehituskaupluse või rauapoe asjatundjatelt.

Sarnased artiklid