Mutt (Talpa europaea) on aus lihasööja loom ja teda ei maksa süüdistada taimede nahkapistmises. Mürgikuubikuid pole tema käikudesse mõtet toppida: neid ta nagunii ei proovi.
Muttide arvukus kõigub aastati, põua ja üleujutusega saavad paljud mutid hukka, ilmastik mõjutab ka nende looduslikke vaenlasi. Vahel harva uue elukoha, pesavoodri (puulehed, rohi) või toidu otsingul maa peale sattunud mutid kõlbavad kõhutäiteks röövlindudele ja valge-toonekurgedele. Loomi häirib tavaliselt muti muskuselõhn. Kuid mõni kass või taksikoer võib olla väga tubli mutikütt, samuti murravad neid tuhkrud, rebased, nirgid ja nugised.
Kui mutte on vähe, ei pane me neid tähelegi ja nad saavad vaat et kasuliku loomana oma käikude võrgustikus segamatult kahjurputukaid ja nende vastseid hävitada. Muti põhitoiduks on vihmaussid, kuid kõiki vihmausse ei suuda nad iial nahka panna. Mutt sööb ka tigusid, nälkjaid, sipelgaid, traatusse ja kui jaksu jätkub, siis pistab ta kinni isegi sisaliku, hiire või surnud liigikaaslase.
Mutid ajavad aiapidaja marru siis, kui mutimullahunnikud hooldatud muruplatsi ära rikuvad või kui nad käike kaevates peenrad seegi pööravad. Pehmel talvel tundub, et nad vahet ei peagi: juba veebruaris võib muru mustendada värsketest mullahunnikutest.
Need hunnikud on muti keeruka ja mitmetasandilise käigusüsteemi õhutuskanalid, kust ta lükkab välja tunneleid kaevates üle jäänud mulla. Talveunes mutid pole, ent toimetavad talvel allpool mulla külmumispiiri, ka suvel põuaga lähevad nad koos oma toiduga sügavamatesse mullakihtidesse. Nende elutegevuses on kõige määravam seedimine: mutt peab jahti ning seejärel magab ja seedib umbes neli tundi.
Tühjaks jäänud elupaigad hõivatakse kiiresti
Mutid on territoriaalsed loomad, ühe looma kodu- ja jahipiirkond võib toiduvalikust sõltuvalt ulatuda u 2000 ruutmeetrini. Kuna sobivaid elupaiku kõigile ei jätku, on paraku nii, et kui üks mutt kinni püüda, meelitab mõnus, sügavalt haritud aiamuld peagi kohale järgmise.
Niidult ja lehtpuumetsast tulevad nad aeda huumusrikka mulla pärast: seal on kerge kaevata ja leidub rohkesti vihmausse. Turbaaias jt happelise mullaga (pH alla 4,4) paikades ei ole vihmausse ega mutte. Muttidele ei meeldi liigniisked kohad, nad ei tegutse ka väga kivises või liivases pinnases.
Muti toitumiskäigud on üsna maapinna lähedal, osa käike ulatub vallidena isegi murule. Umbes ühe meetri sügavusel paiknevad magamiskamber ja sahver. Mais toob emane mutt pesas ilmale keskmiselt viis poega. Mutid ei taha seltskonda: täiskasvanud loomad kohtuvad ainult soojätkamiseks ning pojad lööb ema üsna vara kodunt välja. Enne järgmist kevadet noored mutid õnneks uut põlvkonda ilmale ei jõua tuua. Meie kliimas ongi mutil aastas üks pesakond.
Muti vastu võngete ja haisuga
Koduaia vaenlasi talitsedes on inimene püüdnud ikka nende nõrkusi või eripäraseid omadusi ära kasutada. Mutid näevad väga halvasti. Toidu aitavad neil üles leida väga hea haistmine ja kompimiskarvad. Nad tajuvad niiskuse- ja temperatuurimuutusi, madalaid ja kõrgeid helisid ning võnkeid. Isuäratava lõhna suunas kaevab mutt uue käigu (tunnis kuni 7 m), vastik hais või hirmutav võnge suunab nad aga kaugemale.
Kuna mutt tajub hästi helisid ja võnkeid, on neid aias hirmutatud igasuguste tiivikute, tuulikute ja käristitega. Mõjuda võib isegi pesunööri plaksumine vastu posti ja mutikäiku poolviltu pandud pudel, mille suus vilistab tuul.
Ümber kaitstava peenra võib paigutada keppide otsa torgatud tiivikud, keerata iga kepi ümber traadi ja suunata selle maasse. Vägagi mõjusa peleti saab teha suurest plastpudelist ja tokist või raudvarvast. Tee pudeli külgedesse mõned lõiked ja painuta plastiribad tiivakestena välja. Seejärel pane pudel – põhi ülespidi – mulda surutud tokile vms vabalt pöörlema. Sedasi pöörlevaid hirmutisi saab traadi abil kinnitada ka puuokstele, aiatäis pudeleid oleks päris mõjus, kuigi mitte just ilus vaatepilt. Tiivikutest on muidugi kasu ainult tuulise ilmaga.
Mutipeleteid leiab ka poest. Odavad päikesepatareil töötavad peletid pole kahjuks mõjusad. Elektroonilised võnkujad on aga kallid ja nende asukohta tuleks aias sageli muuta: mutid on targad ja harjuvad ohutu võnkeallikaga ruttu.
Muti head haistmist ära kasutades on teda tõrjutud ka haisudega. Heal söödamaal paiknevat käiku mutid seepärast alati veel maha ei jäta, pealegi saab haisutekitaja ju ka käigust välja lükata. Värskesse mutimullahunnikusse võib matta näiteks roiskuva kala või kalarappeid, samuti on mullahunnikusse ja käikudesse haisema topitud hapnevaid piimatooteid, kõrvetatud karvu, lemmikloomade ja enda fekaale, kassipissihaisulist liiva, nuuskpiirituse, kampri, bensiini vms lehkavaga niisutatud kaltse, suitsukonisid, hapendusvedelikke jpm. Kindad pane enne haisurünnaku korraldamist kindlasti kätte, sest mutile mõjub ka inimese lõhn.
Muti jaoks lõhnavad ebameeldivalt või liiga tugevalt ka mitmed taimed. Abi on loodetud ja ehk leitudki käikudesse pistetud toominga-, leedri-, ebajasmiini-, elupuu-, leeskputke- ja koirohuokstest; hariliku rassi lehtedest ja seemnetest; valge mesika, aedruudi-, piparmündi- ja melissilehtedest; küüslaugust ja märjast kõdunevast mereadrust; mutimullahunnikusse kallatud tomatilehe-, tubaka- ja nõgesevirtsast.
Mitmeid taimi võib katsuda ainult siis, kui kindad käes, sest neis on nahka ärritava mõjuga aineid. Ettevaatlikult tuleb ümber käia leeskputke, aedruudi ja hariliku rassiga. Rassilehti käikudesse pannes tuleks kanda ka respiraatorit, muidu hakkab nina kihelema. Rassilt saab teisel kasvuaastal seemneid. Käikudesse pandud haakeogadega seemned põhjustavad mutile ja vesirotile eriti koleda surma, sest need jäävad loomade (ka kasside ja koerte!) karvadesse kinni. Kui loom end kraapides seemneist vabastada üritab, imendub naha kaudu aeglaselt organismi kange mürkaine tsünoglossofiin.
Aedruuti ja harilikku rassi võib kasvuhoones või peenras kasvatada elusa biotõkkena kaitstavate taimede ees: kasvuhoonesse piisavat paarist rassitaimest. Aedruudi lehkavate juurte vahelt mutid ja mügrid end läbi ei kaeva.
Maa alla on aetud ka klaasikilde, naelu, traati, žiletiterasid jm teravat. Sellel pole küll mõtet, sest mutt kaevab oma käigu sellistest tõketest mööda.
Kindlasti ei tohi maa alla suunata mootorsõiduki heitgaasi, põletada mutikäigus bensiini, mootoriõli või muu sellisega niisutatud kaltse või väävlipulbrit. Sedasi rikud oma aia mulla ja hävitad seal palju kasureid.
Mutipeletus biotsiididega
Kuna mutile mürki sisse sööta ei õnnestu, on kõik aiapoodides müüdavad biotsiidid peletava mõjuga.
Kogenumad muttidega võitlejad peavad kõige mõjusamakas Detia sarja mutipeletusgaasi. Vanematel meestel tuleb sellega seoses võib-olla meelde, kuidas poisikestena sai töökojast keevitaja tagant karbiiti näpatud ja seda vette visates pauku tehtud. Mutikäikudesse on pandud karbiiditükke: niiskuse mõjul tekkinud gaas peletab mutid eemale.
Mutipeletusgaasi mõjuaineks ongi karbiid, seda müüakse 500 g purkides. Otsi värske mutimullahunniku ümbrusest kepiga torkides üles mutikäik, ava see, pane sinna karbiiditükke (paras kogus on 20–50 g/m2) ja kata avamiskoht hoolikalt murumättaga.
Uute mullahunnikute ilmudes korda tõrjet. Kui kaltsiumkarbiid maa all niiskusega reageerib, eralduvad vastiku haisuga atsetüleengaas ja fosfiin, atsetüleenihais kohutab minema mutid, vesirotid ja hiired. Aeglaselt eralduv gaas ei ohusta mulda ega taimi. Vihmasaju ajal ära karbiidiga toimeta, sest kui aine veega kokku puutub, on reaktsioon liiga äkiline. Täida hoolega kõiki gaasipurgil toodud ohutusnõudeid!
Peletusgaas teeb mingi aialapi muttidest puhtaks. Mutte aitab puhastatud alalt eemal hoida see, kui piirad selle ala lõhnakuulidega, mis lehkavad vängelt lavendli järele. Lõhnakuulidest tõkkega, kust mutt läbi ei kaeva, saad kaitsta lemmiktaimi üleskergitamise eest. Tõket luues vajuta labidalehega augud mulda ja pane neisse 50 cm kuni 1 m vahega lõhnakuulid. Teha võib ka mitmerealise tõkke. Paigaldusvõimalused ja ohutusnõuded on kirjas toote pakendil.
Peletuslahus on mõeldud mutikäiku kallamaiseks. Leia värske mutimullahunniku juures kasutatav käik, ava see ja ning vala sinna kaks korgitäit lahust. Vahendi mõju on kõige tugevam esimestel päevadel, pärast vihma tuleks seda uuesti panna.
Mutte ja kahjurputukaid lõhnaga peletava lämmastikväetise võib kas murule või istutusalale külvata (200–250 g/m2, kasta pärast külvi) või peenramaad harides mulda segada (100–150 g/m2.) Väetis sisaldab riitsinuseseemnetest õli pressides saadud jääke. Väetamist võiks mõne päeva pärast korrata. Lemmikloomad hoia väetatud alalt eemal, töötades kanna kindaid ja kaitseprille, sest väetis sisaldab ärritava mõjuga ritsitiini. Samalaadseid repellente on kindlasti ka teistel firmadel.
Kõige kindlam on mutt kinni püüda
Kinni püütud ja hukatud mutt ei tule enam tagasi. Kõik aiapidajad ei ole aga loomult mutikütid ega suuda varahommikul, löögivalmis labidas või aiahark käes, mutimullahunniku juures varitseda ja oodata, et ehk hakkab muld liikuma.
Nende jaoks, kes mutte maha lüüa ei suuda, on leiutatud mitut tüüpi mutilõkse. Lõksudest on rohkem abi kevadel ja sügisel, kui mutid liiguvad maapinnalähedastes käikudes.
Defitsiidiajastul ei olnud poest alati traadist mutilõkse saada. Siis seati üles isenuputatud püüniseid. Mutikäigu põhja kaevatud auku pandi pooleldi veega täidetud või tühi anum ning kaeti siis käik uuesti murumätta või lauatükiga. Veeanumasse kukkunud mutt uppus.
Nüüd on lõksude valik lai, neid on mitmes hinnaklassis ja erineva tööpõhimõttega. Ükskõik millist püünist või lõksu maa alla paigutades kanna kindaid, muidu jääb lõksule külge reetlik inimese lõhn. Kindlam on kanda juba kasutatud ja natuke mullaseid kindaid.
Lõksudel on kaasas põhjalikud paigaldusjuhised ning kallimate lõksutüüpide tutvustuseks on tootjafirmad teinud videod. Uuri neid ja katseta siis, milline lõks sinu vajaduste puhul sobib.
Enne lõksu paigaldamist tuleb üles leida värske ehk kasutatav mutikäik. Kui murule on ilmunud just uus mutimullahunnik, on asi lihtsam. Kui kahtled, siis riisu mõned värskema ilmega mutimullahunnikud rehaga tasaseks ja otsi kepiga nende ümber maad torkides käik üles. Lõkse on parem panna kohta, kus pinnas kõvem, sest pehmes mullas on mutil end lihtne lõksust mööda kaevata. Kui sa kannaga katsudes või kepiga maad torkides käiku üles ei leia, kaeva mutimullahunnikut, kuni näed, kust ja kuidas käigud sinna kulgevad. Kindlam on mullatöid muidugi võimalikult vähe teha, et endast vähem ohu märke maha jätta. Avastatud käigu seina torka mõni auk, et mulda käigu põhja pudiseks, ja kata siis käik uuesti mätta või muu sellisega. Kui käigud on kasutusel, hakkab mutt neis mõne päeva jooksul kindlasti jahti pidama, siis taastab ta ka rikutud kohad ja ajab mullahunnikud uuesti üles.
Käigu sisse saab panna nii odavaid traatlõkse kui torulõkse. Selleks et võõrad lõhnad kaoksid, on lõkse soovitatud umbes ööpäev niisama mullas hoida, mullaga hõõruda või keeva veega üle valada.
Mutt liigub nii edaspidi kui tagurpidi ning me ei tea kunagi, kummast suunast ta lõksule läheneb.
Traatlõkse kasutades ava mutikäik, puhasta see lahtisest mullast kühvlikese või lusikaga ja suru siis kaks vinnastatud lõksu käiku, nii et nende püüdmisavad jääksid eri suundadesse. Kata avatud käik. Kui järgmisel hommikul surnud mutti lõksus pole, otsi uus käik ja pane lõksud taas üles.
Tugevast plastist torulõksuga, mille klapp avaneb sissepoole, saab muti elusalt kinni püüda. Kuid siis tekib mure, kuhu püütud loom panna. Aia tagant tuleb ta oma käikudesse ruttu tagasi, sest häid hõivamata territooriume pole.
Viimastel aastatel on meil kiidetud ja järjest rohkem ostetud USAs välja mõeldud lõksu Talprid. Talpridi on lihtne ja ohutu kasutada, seda paigaldades ei pea mutikäiku lahti kaevama. Mulla alla lähevad ainult lõksu lõuad ja päästikuots, mille mutt käigus mulda lükates vallandab. Esmalt tuleb kahe mutimullahunniku vahelt kasutatav mutikäik üles leida ja see jalaga natuke kokku vajutada. Kui käigu kulgemiskohta toki või jalaga katsudes üles ei leia, siis on käik Talpridiga püüdmiseks liiga sügaval. Vajuta käik natuke kokku ja märgi see koht ära. Jälgi paari päeva jooksul, kas on näha, et mutt on käigu taastanud. Kui jah, siis on käik kasutusel ja lõksu tasub üles panna. Kuidas täpselt seda teha, vaata kodulehelt www.mullamutt.ee. Kui 2–4 päeva jooksul pole mutt lõksu läinud, siis on ta käigu hüljanud ja lõks tuleb panna järgmise käigu kohale. Enne lõksu ülesvõtmist vabasta kindlasti selle vinnastatud lõuad, selleks vajuta kollase pedaali otsale.
Lähemalt saad sellest tõhusast abivahendist lugeda SIIT.
Mutist on siiski ka kasu
• Rotisuurune, musta sametja karvaga, lühikese sabaga, pikliku pea ja pika kärsakujulise koonuga, väga tillukeste silmadega, jõuliste jäsemetega mutlane.
• Levinud Euroopa ja Siberis metsaaladel kuni Baikali järveni. Eestis levinud mandril, puudub läänesaartel.
• Asustab peamiselt kultuurmaastikke, võsastikke, aedu, heinamaid.
• Loomtoiduline, sööb peamiselt vihmausse ja mardiklaste vastseid, aga ka putukaid, limuseid ja hiirepoegi. Sööb aiapidaja närve.
• 1 pesakond aastas, korraga 3–8 poega. Pojad saavad suguküpseks üheaastaselt.
• Tekitab minimaalset kahju käikudele ettejäävate juurte läbinärimisega ja mullahunnikutega muru rikkudes. Kasulik kahjurputukate ja limukate hävitajana.
Mutt sööb ööpäeva jooksul rohkem kui ta ise kaalub.
Talve jooksul tekkinud mullahunnikud tuleb kevadel laiali rehitseda. Seda tuleks teha mitte ainult õuemurul, vaid ka maakodu heinamaal, et vältida ala mätastumist.
Allikas: Kodu&Aed, Aiavihik, Mari Lall
Tõrjenippidest loe lisaks veel SIIT.
