Minu muru. Mida ilusat lemmikmurudes leida võib?

Lylian Meister

Kirikakrad ehk bellised vabameelses murus. | Lylian Meister

Muru ei pruugi alati olla süstemaatiliselt madalaks niidetud ühtlase tihedusega kasvavatest heintaimedest roheala. Vanast heast Inglismaast kõvasti ida pool võib endale lubada ka pisut barbaarsust, vähemasti ümber golfiväljaku.

Mis seal salata, olen minagi maastikukujundajana murusid planeerinud-rajanud. Niidetud muruvaip mulle meeldib, eelkõige seetõttu, et seal saab mõnusalt kõndida ja mängida, piknikuteki maha laotada ning lihtsalt pikali visata ja taevast vaadata. Samas armastan erinevaid mururikkujaid, keda tõsine murusõber, mürgiprits käes, oma veatul rohealal taga ajab, kühvlite ja konksudega välja kougib või julmalt lõksu püüab. Jah, mina armastan isegi mutti. Tema ajab mu viljakal maatükil üles rammusa musta mulla hunnikuid, mida saan ülikerge vaevaga peenardele, istutusaukudesse ning konteineritesse kanda. Hakka siis ise vaeva nägema ja kaevama, kui kaevur käepärast… Pealegi on see pimeloom nii ilus, pehme, sügavmust.