Kevadine ilutaimede toitmine. Jäätunud pinnasele ei tohi väetist visata
Eneli Käger
Lehtpõõsaid tuleb kindlasti väetada pärast tugevamat noorendamist. | Shutterstock

Selleks, et taimed kaunilt ja lopsakalt õitseksid, tuleb neid korralikult toita.

Iluaia väetamine tekitab alati küsimusi. Kas seda on ikka vaja teha? Millega ja millal väetada? Internetist leiab väga palju vastuseid, ent mida nende teadmistega peale hakata ning kuidas neid kasutada.

 

Kas on vaja väetada?
 

Aias ei kasva lihtsad metsapuud ja lilled. Ilu taga ajades oleme muutnud nende värvid eriliseks, õied suuremaks ja üritame kodustada taimi, mis meil kohalikus looduses ei kasva. Seega ei suuda iluks kasvama pandud aiataim täita kõiki talle pandud lootusi ilma korraliku hoolduseta, mille hulka kuulub ka väetamine.

Kitsamad lehed, kollane, valge või punane lehe/okka värvus, rikkalik õitsemine, suured täidisõied – kõik need eeldavad ilutaimelt rohkem pingutust kui tema metsikult eelkäijalt. Kindlasti vajavad ka kõige leplikumad taimed rohkem hoolt esimesel kahel aastal pärast istutamist. Pole just väga meeldiv, kui sind on puukoolis kiire kasvu ja ilusa välimuse saavutamiseks poputatud ja nüüd tundmatus pinnases (senise kasvuturba asemel) ei anta süüa ka enam.

 

Millal väetada?

Kõik aiandusega kokku puutunud teavad, et kevadel, kasvuperioodi alguses, vajab taim toiteelemente kõige rohkem. Nii kui lumi sulama hakkab, tahaks tegutseda. Miks mitte väetada, kui muud veel teha ei kannata.

Hea väetamise tava ütleb, et granuleeritud väetist ei tohi külvata lumele ega jäätunud pinnasele. Põhjus on väga lihtne: kadu taimele on suur, sest lume sulamise ja kevadiste vihmadega viiakse osa väetisest kättesaamatusse kaugusse. Kui silmad kinni pigistada sellise reostuse suhtes, aitab nõrk väetiselahus kiirendada pinnase sulamist.

Taimed vajavad toiteelemente kogu kasvuperioodi jooksul ja seega tuleb hoolitseda, et need oleksid vastavalt vajadusele saadaval. Valikus on iganädalased (kastmisväetised) kuni kord aastas (Osmocote) kasutamiseks mõeldud väetised.

 

Millega väetada?

Nüüdisaegsed mineraalsed väetised rahuldavad ümbrust saastamata väga täpselt taimede vajadused toiteelementide järgi. Nende eeliseks orgaaniliste väetiste ees on kindlasti väikesed kasutusnormid (mineraalne väetis Osmocote 75 g/m2; kompost 40−60 kg/m2; hobuse pabulad 20 l/m2).

Siiski tuleb meeles tuleb pidada, et ka kõige parem mineraalne väetis ei tekita mulda huumust juurde ega paku mulla mikroorganismidele piisavalt tegevust nagu üks hea kompost. Kuigi viimasega väetamise tulemused võivad olla kehvakesed. Kõige lihtsam on kasutada nn pildiga väetisi ehk eriväetisi, et ei peaks tegelema keeruliste ümberarvutustega.

Sõltumata väetisest, tuleb kinni pidada väetamise juhisest. Viimasel ajal olen pidanud tihti vastama küsimusele, kui usaldusväärsed on pildiga väetiste kasutusjuhised, kui ühte soovitatakse panna iga kolme nädala tagant 40−100 g/m2 ja teist vaid kord aastas 75 g/m2. Tegelikkuses sõltub väetise kasutuskogus ja -tihedus taimede poolt toiteelementide omastamises (15−95%) ja oskuses juurte läheduses lämmastiku kinni pidada.

Kõige lihtsam tundub kasutada põhiväetisena sobivat täisväetist ja vajadusel suve jooksul lisaväetamiseks mõnda lahustuvat väetist või taimset leotist.

Kui teil on koorepuruga multšitud istutusalad, soovitatakse väetise normi tõsta kuni 20%, sest osa väetist kulub multši lagundamisele. Kokkuhoidlikum on kasutada läbi multši väetamist Osmocote’i väetisega – kulu on väiksem ja multš püsib kauem.

Väetised tuleb viia mulda (juurtele lähedale), mitte jätta pinnale, kus on oht, et kastmisvesi viib selle minema ja lenduv lämmastik põletab taimede maapealset osa. Samuti on ohtlikud taimedele kleepunud väetisegraanulid, mis tekitavad põletust.

 

Keda ja kuidas?

 

Okaspuude väetamine

Okaspuudele, eriti paljasjuursetele (nt kuused), ei meeldi ümberistutamine ja nad näevad esimesel kahel-kolmel aastal pisut räsitud välja. Taim tegeleb juurdumisega, uued kasvud on peaaegu olematud ning vanad okkad kahvatud. Selle vastu aitab lisaväetamine okka või lehe kaudu.

Eriti oluline on väetada elupuid paaril esimesel kasvuaastal, sest taimede juured on puukoolis lõigatud väga väikeseks võrreldes maapealse osaga. Kindlasti tuleb lisada juba istutamisel mulda Osmocote’i, mis ei põleta juuri. Teisi väetisi võib kasutada, kui tagada, et need ei puutu otseselt juurtega kokku.

Juurdumist soodustavad ka erinevad merevetikaekstraktid. Veel võiks kasutada okka või lehe kaudu väetamist, et vältida taimede tugevat hõrenemist.

Kui taim kasvab kehvemal mullal, võiks iga aasta või üle aasta kasutada head okaspuude väetist (oluline on magneesiumi- ja rauasisaldus). Viljakas aiamullas kasvavad taimed peaksid suutma leida mullast peaaegu kõik vajalikud toiteelemendid, puudus tekib kõige sagedamini magneesiumist, mida saab eraldi juurde anda. Kui taimede kasv jääb kesiseks, tuleb taimi väetada.

Okaspuude hulgas on hästi palju kääbusvorme, nende väetamist ei maksa samuti unustada. Kuna nende puude kasv peaks olema tagasihoidlik, on ka väetustarve väike, pool kasutusnormist võiks rahuldada nende vajadused.

Hariliku ja musta kuuse ning kanada kuuse dekoratiivsete kääbusvormide varakevadise väetamisega võiks viivitada, sest nende puude noored võrsed on külmahellad.

 

Lehtpuud ja -põõsad

Väetada võib kohe kevadel, kasutades mõnda universaalset või aia üldväetist. Sobilikud on kõik roosipildiga väetised.

Oluline on väetada ka teisel-kolmandal aastal pärast istutamist.

Edasine väetamine sõltub juba aia mullast: kehvema puhul igal aastal, viljakate puhul mõneaastase vahega.

Lehtpõõsaid tuleb kindlasti väetada pärast tugevamat noorendamist.

 

Roosid ja püsililled

Kevadine väetamise aeg sõltub aia asukohast ehk sellest, kui tihti külastavad aeda kevadised öökülmad. Ei ole mõtet taimi kasvama meelitada, kui külm saab noored võrsed endale. Külmaõrnad on kevadised roosivõrsed, elulõngad ja taluaedadest pärit ilus murtudsüda.

Väetamiseks sobivad erinevad universaalsed, aia üldväetised ning roosi- ja lillepiltidega väetised. Kuigi kevadel vajavad lilled palju lämmastikku oma maapealse osa üles ehitamiseks, ei tohiks ära unustada ka teisi toiteelemente. Paljudele püsikutele on hästi oluline kaalium. Kaaliumi puudusel haigestuvad taimed kergemini jahukastesse, ebajahukastesse, hahkhallitusse jt haigustesse. Eelistada võiks kloorivabu väetisi, et vältida kaltsiumi ja kaaliumi leostumist.

Püsilillede ja rooside kasvatamisel tasub kontrollida mulla pH-d, sest paljude murede põhjuseks on liiga happeline pinnas. Mulla pealmine pind muutub happelisemaks, kui kasutate kooremultši, taimseid leotisi, sõnnikut, komposti. Mulda aitavad neutraliseerida aialubi ja lehtpuutuhk.

 

Sibullilled

Sibullilled õitsevad eelmisel aastal talletatud varudest. Seega tuleb neid väetada õitsemise ajal, kui taimed hakkavad valmistuma järgmise aasta õitsemiseks. Väetises võiks olla vähe lämmastikku ning rohkem fosforit ja kaaliumi. Tundub uskumatuna, kuid vaadates väetiste koostisi, oleks tomativäetis kõige sobivam paariks kastmiseks.

Sibulate mahapanekul võib kasutada pikatoimelisi väetisi, siis on toiteelemendid ühtlaselt saadaval ja pole nii suurt ohtu, et madalat 35 cm tulpi peab toestama.

 

Happelembesed taimed

Kõige lihtsam on kasutada spetsiaalseid väetisi ja kinni pidada kasutusjuhendist. Kuna nn rodopildiga väetised on välja töötatud just happelises pinnases kasvavate taimede väetamiseks, on reeglina väetises olevad toiteelemendid taimedele omastatavad happelises keskkonnas ja aitavad hoida õiget mulla pH-d. Samuti on suurendatud nendes väetistes magneesiumi ja raua osatähtsust.

 

Muru

Muru väetamisel tuleb silmas pidada, et rohkem ei ole parem. Tarvitades (odavamaid) tihti (2−3-nädalase vahega) kasutatavaid väetisi, suureneb järsult toitesoolade sisaldus ja mulda jäävate nn kasutute keemiliste elementide hulk. Halb on see kahel põhjusel. Esmalt on meie murude koostises punane aruhein (Festuca rubra), mis on soolade suhtes tundlik. Teiseks muutub mulla keemiline koostis taimede kasvuks ebasobivaks.

Pärast igat väetamist suureneb taimede niitmise vajadus. Ka murukõrrelistel on olemas oma taluvuspiir, kui mitu korda võib neid suve jooksul niita, et nad ka ellu jääksid. Samas, kui neid ei väeta, jäävad ellu vaid tugevamad ja kuna loodus ei salli tühja koht, on kohal võilill, sammal jt. Muru väetamiseks tasub seetõttu kasutada pika toimeajaga väetisi.

Sarnased artiklid