Maapirn, kaunis ja kasulik
KRISTA KAUR
Eesti keeles kutsutakse maapirni veel juudi kartuliks, mugul-päevalilleks ja topinamburiks. | Shuttersock

Maapirn (Helianthus tuberosus) on kaunis ja mitmekesiste kasutusvõimalustega taim, kelle kodumaa on Põhja-Ameerikas, kuid kes saab edukalt hakkama ka Eestimaa karmis kliimas.

Kui otsustate oma koduaeda istutada maapirni, olete toonud koos väärtusliku ja pilku köitva toidutaimega kaasa ka killukese ajalugu, mis ulatub iidsetesse aegadesse Ameerika põlisrahvaste kultuuris. Samas jõuab see läbi sõdade, meditsiiniliste avastuste ning toitumisentusiastide meelistaimede loendi ka kaugele tulevikku, kus taime nähakse nii biokütuse kui funktsionaalse toidu allikana.

Maapirn kuulub 51-liigilisse päevalille perekonda korvõieliste (Compositae) sugukonnas. Ta on kuni 3 m kõrgune püsik, kes võitleb endale jõuliselt kasvuruumi juurde, kui talle seda võimaldada. Maapirn on hinnatud toidutaim, kelle lehed ja varred on karekarvased ning ruljas vars tipmises osas harunenud. Lõpus paiknevad õisikud sarnanevad hariliku päevalille omadega, kuid on märgatavalt väiksemad – vaid 6–8 cm. Kõige väärtuslikum osa taimest on aga varjul mullas – omapärase välimusega söödavad mugulad. Maapirni risoomide tippu moodustuvad ebakorrapärase kujuga kühmulised mugulad on tavaliselt 7,5–10 cm pikkused ning võivad sõltuvalt sordist olla valge, kollase, punaka või isegi violetse koorega.
 

Värvikas ajalugu
 

Maapirn pärineb Põhja-Ameerikast Kanadast ning USA kesk- ja idaosast, kus põlisrahvad viljelesid teda nii köögivilja- kui loomasöödana juba ammu enne eurooplaste tulekut.

17. sajandi alguses, 1607. a tõid Prantsuse meresõitjad maapirni oma kodumaale, kust ta levis kiiresti ka mujale Euroopasse. Eestisse jõudis ta arvatavasti 18. sajandil ja esmalt ikka mõisaaedadesse. Algne maapirni üle ookeani toomise motiiv võis olla küll botaaniline uudishimu, ent peagi kasvatati seda taime söödavate mugulate saamiseks Euroopas mitmel pool küllaltki ulatuslikus mahus. 18. sajandi keskel ja 19. sajandil sundis kartuli võidukäik maapirni siiski taanduma.
Teise maailmasõja ajal ja järel valitsenud toidupuudus ning kõrged naftahinnad äratasid taas huvi maapirni vastu. Sellest ajast saigi see kultuur tuntuks kui vaese mehe juurvili. Elujärje paranedes aga vajus taas unustusehõlma.

Tänapäeval on maapirn jälle mitmel pool maailmas hinnatud taim, keda kasvatatakse nii ilu-, toidu- kui söödakultuurina. Ja mitte ainult. Kasvanud on inimeste tervise- ja keskkonnateadlikkus ning otsitakse uusi ja paremaid alternatiive nii toidulauale, ravimikappi kui kütuseturule. Tänu mitmekesistele kasutusvõimalustele on maapirn tõusnud ka teadlaste huviorbiiti – on läbi viidud nii agroterhnilisi kui biokeemilisi uuringuid. Alates 1980. aastatest on taaselustatud uuringud maapirnist biokütuse tootmiseks, samuti tema kasutamiseks funktsionaalse tervisetoiduna ja tööstuslikuks otstarbeks.

 

Mäng nimedega
 

Eesti keeles kutsutakse maapirni veel juudi kartuliks, mugul-päevalilleks ja topinamburiks. Taime tuntakse ka ingliskeelsete nimetustega Jerusalem artichoke, sunroot, sunchoke ja earth apple. Esimene nimetus on pisut eksitav. Kuigi maapirn ja artišokk on sugulased, kuuludes korvõieliste sugukonda, ei ole antud juhul siiski tegu artišokiga. Nii hakati taime nimetama seepärast, et Prantsuse meresõitja ja maadeavastaja Samuel de Chaplain kirjutas 1603. a, et algonkini hõimu esindajad serveerisid juuri, mis maitsesid nagu artišokk.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Minu Aed.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid