Maa tahab harimist. Õigest mullafreesist on palju abi

Margit Aedla
Freesi ostes tuleks läbi mõelda, milliste tööde jaoks seda võiks rakendada ehk kas eesmärk on vaid murukamar läbi lõigata ja pind kobestada või on soovid suuremad. | Shutterstock

Mullafreesi ei saa osta tuttava soovituse või hea sooduspakkumise peale, tööriist peab lähtuma haritava maalapi suurusest, maapinna olemusest ja töötegija ootustest.  

"Väikese köögivilja- või lillepeenra eest hoolitsemiseks sobib väike ja lihtne frees. Kui maad on palju ning pinnas on kivine, tihke või muidu riukalik, tuleks valida võimsa mootoriga ja hea veojõuga masin," soovitab K-rauta Tondi kaupluse juhataja Eveli Uibomets.

Kuna frees pannakse aias tõsiselt proovile, siis tuleks valida tugevast ja vastupidavast materjalist tööriist, samuti võiks uurida varuosade (eriti freesi terade) saadavuse kohta. Mullafrees võimaldab töö ära teha küll kiiremini ja väiksema jõupingutusega kui näiteks labidaga mütates, aga tuleb arvestada, et ka kergemad freesid on võrdlemisi rasked ja kaaluvad 20–30 kilogrammi, raskemad, n-ö hobiaedniku mudelid kaaluvad kuni 60 kilogrammi, aga on mõeldud siiski juba neile, kel on ette võetud suurem potipõllumaa. Üldiselt ei pea Eveli Uibometsa sõnul masina kaalu pelgama, vaid vaatama hoopis tasakaalukeset – kui see on optimaalne, saab masinaga hakkama iga elujõus täiskasvanud inimene.
Freesi ostes tuleks läbi mõelda, milliste tööde jaoks seda võiks rakendada ehk kas eesmärk on vaid murukamar läbi lõigata ja pind kobestada või on soovid suuremad ning tahaks näiteks vagusid ajada ja kartuleid korjata. Osale mudelitele saab külge ühendada käru, niiduki, äärelõikurid, lumesaha. Investeering on multifunktsionaalse tööriista puhul küll suurem, aga kokkuvõttes läheb vaja vähem erinevaid masinaid. Samuti tasuks võimalusel eelistada mugavuslisadega masinaid, näiteks neid, millel on tööd lihtsustavad reguleeritavad kummikattega käepidemed ning millel on esi- ja tagurpidikäik, mis teeb manööverdamise palju lihtsamaks.

 

Võimalused ja lahendused

 

Stokkeri aia- ja metsatehnika tootevaldkonna juhi Urmas Printsi sõnul saab mullafreesi (või kultivaatori – heal lapsel mitu nime) ostul valida põhimõtteliselt kahe-kolme lahenduse vahel.
Eesteradega frees. Suhteliselt kerge masinat teisaldada ja mugav kasutada. Selle tüübi puhul frees kaevab end pöörlevate terade abil maapinda ning teostab viimase kobestamise. Töölaius on tavaliselt 50 ja 90 cm vahel, laiemat saab üldjuhul panna ka kitsamale peenrale, selleks eemaldatakse külgmised freesiterad.

Lihtsamad freesid on vaid edaspidikäiguga, kallimatel on olemas ka tagurpidikäik. Viimane on eriti käepärane näiteks kasvuhoones töötades – nurka jõudes saab end sealt muretult välja tagurdada.

Freesi juhtimine toimub käepidemest – kui seda kergitada, kaevub masin sügavamalt maa sisse, kui alla suruda, kaevab rohkem pinna pealt. Suuremad seadmed on võimalik varustada metallrataste ja atradega, et lihtsamaid lisatöid teostada (pinnase pahupidipööramine, vagude ajamine, kartulite koristamine).

Tagateradega frees. Mõõtmetelt suurem, raskem ja mitte nii lihtne teisaldada. Eeliseks masina stabiilsus, kuna tänu aparaadi kaalule ja eraldiasetsevatele veoratastele kulgeb töö märksa madalama vibratsiooniga (eesteradega masina puhul on pärast tunnist tööd kätes värin garanteeritud). Seega on tagateradega masin mõeldud suuremamahuliste kobestustööde tegemiseks ja kuna üldjuhul lisavarustust kasutada ei saa, piirneb tema kasutusala vaid maapinna kobestamisega.

Motoplokk. 2-rattaline traktor, nõukaaja hobiaedniku unistuste tööriist. Võimaldab lisaks mullafreesile külge kruttida erinevaid tööorganeid (latt- või rootorniiduk, erinevad adrad, kaarutid, transpordihaagis). Seega lisaks maapinna kobestamisele võimaldab teostada peaaegu kõik mulla harimise ja heina niitmisega seotud tööd kodumajapidamises.

 

Kasutaja kogemus

Tagantjärele targem

 

Aldermani juhataja Toomas Sild jagab oma kasutajakogemust mullafreesidega.

Ostsin oma ajal mullafreesi murukülvi-eelseks pinnase kobestamiseks: maja ehitus oli just lõppenud ja kodu ümber laiutas kuumaastik. Kuna pinda oli palju ja polnud ette teada, kui pikalt freesi tarvis võib minna, ning ka tulevikus terendas aparaadile kasutusvõimalusi, siis ei hakanud renditurgu uurimagi.

Seadsin sammud ehituspoodi ning valisin kõige ägedama masina välja: tugeva 6,5 hj mootori, aeglase jõulise käigu ja korraliku 30 cm kobestamissügavusega – kõik tundus hästi sobivat. Kokkupanek oli lihtne – kruvisin käepideme kokku, sättisin freesiterad võllile, õli ja kütus mootorisse ning – tuld paakunud porikamakate ja kuivanud rööbaste pihta! Sain vaevalt selja soojaks, kui tabas esimene ootamatu tagasilöök: masin leidis pori seest ühe salakavala ja üldsegi mitte suure kivikamaka, mis oskas end freesiterade ja korpuse vahele nii osavalt kinni kiiluda, et mootor jäi seisma ning suri välja. Haamri ja kruvikeeraja abiga õnnestus ebameeldiv külaline välja meelitada ning töö jätkus, kuni järgmise kiviga ootas täpselt sama saatus... Ja siis veel ja veel... Kohale jõudis arusaam, kuivõrd tähtis on valida frees, millel mitte ainult edasi-, vaid ka tagurpidikäik olemas.

Sellisel juhul jääks haamri, kruvikeeraja ja kangiga võimlemine ära – kivide jm segavate faktorite vabastamine toimuks korraks tagurpidikäiku sisse lülitades. Ja ka aianurkades on tagurpidikäiguga manööverdamine oluliselt mugavam.

Mis kehvasti, see uuesti. Järgmise freesi tellisin kaugelt maalt. See oli juba motoploki mõõtudega: ees vedavad rattad, freesiterasid sai soovi järgi panna pöörlema päri- või vastupäeva ning käike oli mõistagi nii edasi kui ka tagasi. See oli tõeline potipõllumehe unistus. Ainult ühe puudusega: freesiterade pöörlemiskiirus oli nii suur, et kivikamakad lendasid laiali nagu lingust lastult. Isegi läbi kõrge säärega kummikute said sääred korralikult klobida. Aga puhtas mullapinnases oli töö jõudlus tohutu – katsu ainult sammu pidada ning ligi meetrilaiune hästi kobestatud riba jäi seljataha. Sitke, hästi läbikasvanud murupind tuli 3–4 korda risti-rästi üle käia, aga ka sellest sai tõsine abimees lõpuks jagu.

Aga tavalisteks kevadisteks aiatöödeks piisab ka vähemast: korralikuks maaharimiseks on tarvis pinnas labida sügavuselt ehk 30 cm läbi kobestada. Vedavad rattad ei ole tingimata vajalikud, kuid muudavad töö mugavamaks ja kiiremaks. Tagurpidikäigult aga kokku ei tasu hoida ning mootor võiks olla selline, mida on lihtne hooldada ja varuosad riiulilt võtta: tänapäeval kipuvad tootjad plasti kuritarvitama ja isegi siduri hoobasid tehakse metalli asemel ilusast värvilisest kunstmaterjalist. Kui selline abimees aiaharimiseks soetada ja mõni vastutusrikas plastdetail üles ütleb, on päev päästetud, kui varuosariiulilt kiirelt asendusosa leiab.

 

Sarnased artiklid