Lumikellukese vähenõudlik ilu
Ave Visnapuu
Lumikellukese vars kannab ühtainukest valget longus õit. Lehti on ühel taimel enamasti kaks ning nad arenevad õitega üheaegselt. | Shutterstock

Pealtnäha väike ja tagasihoidlik sibullill on ometi nii oluline kevadekuulutaja!  Lumikellukesed näitavad õisi juba märtsis-aprillis, kasvades sageli läbi õhukese lumekihi. 

Just erandlik õitseaeg teebki lumikellukesest erilise ja oodatud lille. Kevadised külmad tavaliselt õisi ei riku, taim sulgeb õied ning soojemate ilmade saabudes avab need taas. Lumikellukeste õiteilu kestab kaua, isegi üle kuu aja. Lumikellukestega peaaegu üheaegselt õitsevad talvine lumekupp, kevadine märtsikelluke ning võrkiirised.


Vähenõudlik ilu
 

Lumikellukesed on vastupidavad ning üsna vähenõudlikud sibullilled. Neile meeldib kasvada huumusrikkas aluselises parasniiskes mullas. Liiga savikas ja kuiv pinnas võib sibulatele hukutavalt mõjuda, eriti ohtlik on mulla läbikuivamine puhkeperioodil. Lumikellukesele ei sobi ka liigniiske kasvukoht.

Lumikellukesed paljunevad kiiresti, peamiselt vegetatiivselt, kuid annavad ka isekülvi. Lumikellukesed istutatakse ümber vastavalt vajadusele ja soovile. Nad võivad kasvada ühel kohal 10 ja rohkem aastat ning enamasti lastaksegi neil rahus oma elu elada. Kui aga märkate, et kaua aega ühel kohal kasvanud taimed enam hästi õitseda ei taha, siis tasuks küll sibulapesasid jagada. Kõige parem aeg selleks on siis, kui lehed juba kolletuvad, st kasv on lõppemas. Lumikellukesed taluvad siiski üsna hästi ka ümberistutamist õitsemise ajal, mil lehtede järgi on sibula asukoht kergemini näha.

Taime sibul on kaetud pruunikate õhukeste kestadega. Sibulad istutatakse tagasi kohe pärast väljakaevamist sibula kolmekordse läbimõõdu sügavusele 5 cm vahedega. Ümberistutamise käigus jääb sageli üle palju sibulaid, mida kindlasti ei tasu minema visata, vaid mahutada kas või aiaäärsete põõsaste alla.

 

Istuta rohkem!

Lumikellukeste ilu tuleb eriti hästi esile suuremate taimelaikudena.

Taimi võiks kasvama panna aia erinevatesse kohtadesse, päikesepoolses aiaosas hakkavad nad varem õitsema, varjus aga kestab õitsemine kauem.

 Lumikellukesed armastavad kasvada suurte lehtpuude all, kus kevadel on piisavalt valgust, suvel aga pakuvad puulehed mõnusat varju, mis ei lase mullal liigselt kuivada ega kuumeneda. Talvel kaitsevad mahalangenud lehed sibulaid talvepakase eest.

Sibullilled tunnevad end hästi ka lopsakate püsilillede vahel.

Lumikellukeste säravvalged õied tulevad erksalt esile madalate okaspuuvormide taustal.

Kiviktaimlasse madalate tagasihoidlikuma kasvu ja juurestikuga padjandtaimede vahele sobivad lumikellukesed samuti hästi, eriti kui mullapind on kaetud peene killustikumultšiga.

 

Lumikellukese liigid ja sordid
 

Meie aedades on levinud peamiselt harilik lumikelluke Galanthus nivalis. See liik kasvab 10–15 cm kõrguseks, tal on sinakashallid kitsad lehed ning kuni 2 cm pikkused lõhnavad õied. Teda peetakse perekonna kõige kergemini kasvatatavaks liigiks, ta on väga vähenõudlik ning kiiresti paljunev. Sageli kohtab teda metsistunult parkides ja vanades aedades.

Ka hariliku lumikellukese täidisõieline väga dekoratiivne sort ’Flore Pleno’ on aiapidajate hulgas üsna tuntud.

Oluliselt vähem kasvatatakse kurrulist lumikellukest G. plicatus, kes on kõrgema kasvu ja suuremate õitega kui harilik lumikelluke. Rikkalikult õitsev väga kaunis liik vääriks hoopis suuremat tähelepanu!

Laialehisel lumikellukesel G. platyphyllus on laiad läikivad lehed ning ta õitseb hiljem kui teised lumikellukeste liigid. NB! Laialehine lumikelluke tahab vastupidiselt teistele kasvada täispäikeses.

Suureõielisel lumikellukesel G.elwesii on hallid püstised laiad lehed ning ta õitseb aprillis. Liik on dekoratiivne, kuid tema puuduseks on aeglane paljunemine.

Lumikelluke Galanthus kuulub amarülliliste Amaryllidaceae sugukonda, tema lähim sugulane on märtsikelluke Leucojum. Looduslikult kasvavad lumikellukesed Kesk- ja Lõuna-Euroopas ning Lähis-Idas.

Murusse istutatud lumikellukesed jätavad aiast loomuliku ja looduslähedase mulje. Varakevadel, kui muru on veel madal ning heintaimed ei paku üleliia tugevat konkurentsi, suudavad sibullillede noored võrsed kergesti läbi murukamara tungida.

Istuta lumikellukeste sibulad murusse suuremate laikudena, nii et rühma keskel on sibulad tihedamalt ja äärtel hõredamalt.

Kui istutad mõned taimed rühmast eemale, jääb mulje loomulikum.

Arvesta istutamisel kindlasti ka sibulate paljunemisruumiga (vahekaugus 5 cm).

Ära niida lumikellukesepärlitega tikitud laike enne nende lehtede kuivamist!

shutterstock_1300120234.jpg

Habras lill suudab tungida ka läbi lumekihi.
Shutterstock
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid