Leeskputk - kööki ja rohukappi

Rein Sander
Tugeva maitse tõttu tuleb leeskputke köögis kasutada teatud respektiga. | Shutterstock

Sarikaliste sugukonda kuuluvatest maitsetaimedest tulevad kõigepealt meelde aedtill, köömen, apteegitill ehk venkol, petersell ja seller. Soojemat lõunamaist suve tahavad valmimiseks aniis, koriander ja kopti ehk vürtsköömen. Nende kuulsuste kõrval on leeskputk üsna vähe tuntud. Looduslikult kasvab ta praegu lõunapoolses Euroopas, kuid arvatakse, et tema algkodu on kusagil Väike-Aasias või veelgi kaugemal idas – Iraani mägedes.

Mõisaaiast taluaeda

Meie taludesse tuli leeskputk mõisaaedade kaudu nii nagu mitmed teisedki taimed. Meenuvad mesiputk ja mugul-varesputk, mida varasemal ajal kasvatati maitse- ja toidutaimedena. 
Tõepoolest, leeskputk on tugeva, natuke sellerit meenutava lõhnaga (mõnikord kutsutaksegi teda taliselleriks). Toore lehe maitse on alguses magus, seejärel muutub teravalt mõrkjaks. Mõrkja maitse annavad lehtedele park- ja mõruained, tugeva lõhna eest hoolitsevad eeterlikud õlid. Viimaseid on ka putke juurtes, kuid seal on nad natuke teistsuguse koostisega.

 

Köögis ja rohukapis

Tugeva maitse tõttu tuleb leeskputke köögis kasutada teatud respektiga. Maitsetaimena sobib ta liha- ja kartulisalatisse, ühepajatoitudesse, liha- ja aedviljasuppidesse, lihakastetesse, kurkide-seente soolamiseks, kana-, lamba-, veise- ning ulukiliha juurde. Aga ikka väikese annusena. Linnuliha soovitatakse enne praadimist leeskputke lehtedega üle hõõruda. Noored kevadised lehed on õrnema maitsega, neid võib lisada rohelistele salatitele.

 

Kui meil on aias mitu leeskputkepuhmast, võime mõne nendest varakevadel katta kummulikeeratud suurema ämbri või mingi muu nõuga. Pimedas kasvanud etioleerunud lehed on eriti mahedad. Suvel saab värskeid lehti talvevaruks kuivatada või soolata kas omaette või segus tilli, porrulaugu ja porganditega.

Suve lõpul on leeskputke õied ilus kaunistus mitmele eespool nimetatud toidule. Ka seemned kõlbavad kasutada, nendega saab maitsestada kodus küpsetatud leiba ja sõira. Neid võib lisada ka kodustele jookidele ja teha seemneteed, mis toimib samal moel nagu lehe- ja juuretõmmis. Leeskputke peamised tarbijad on siiski maitseaine- ja likööritööstus.

Ravimtaimena kasutatakse leeskputke praegu üsna harva. Taime lehtedes ja juurtes olevad terpenoidid, mõru- ja teised ained soodustavad seedimist, lisavad sapieritust ja vähendavad kõhupuhitust. Leeskputk on ka diureetilise, põletikuvastase ja röga lahtistava toimega, seega on tema kasutusala üsna lai. Kodus võime leeskputke lehtedest või juurest teha vesitõmmist, mis aitab köha ja bronhiidi vastu ning kuseteede põletikuliste haiguste puhul, takistab neeruliiva kogunemist ning on abiks neeru- ja sapikivide korral, samuti korrastab seedimist.

 

Leeskputk koduaias...

Kui me tahame koduaias leeskputkelt head saaki saada, peame talle valima viljaka ja sügavalt haritud mullaga kasvupaiga. Seal on taime juurtel parajalt ruumi, lehepuhmik kasvab tihedamaks ja kõrgemaks. Parasniiskel kasvukohal jäävad lehed ka mahlasemaks. Leeskputk lepib poolvarjulise kasvupaigaga.

Kõige lihtsam on leeskputke paljundada vanema taime jagamisega. Seda võiks teha augustis-septembris või hästi vara kevadel, niipea kui muld on vähegi sulanud – leeskputk alustab kasvu varakult. Seemned külvame sügisel niipea, kui need on küpsed. Nagu paljudel mitmeaastastel putkedel idaneb ka leeskputkel kõige paremini värske seeme. Idanevus säilib siiski 2–3 aastat, nii et kõlbab ka seemnepoest ostetu. Taimi võib kevadel kasvuhoones või äärmisel juhul aknalaual ette kasvatada. Aga kõige mõistlikum on külvata ikkagi otse kasvukohale ja taimed pärastpoole harvendada. Vahekauguseks peaks neil jääma 60–70 cm. Muidugi võib paar-kolm taime osta ka mõnest taimekaubamajast või kevadlaadalt.

Esimesel kasvuaastal saame taimedelt ainult mõned lehed, korralik saak tuleb alles teisest suvest alates. Siis võime ühelt taimelt saada juba kaks lõikust. Lehesaagi suurendamiseks on mõttekas õisikuvarred varakult ära lõigata. Lehtede kuivatamise kiirendamiseks tuleks ära lõigata ka mahlakad leherootsud. Juuri võime hakata tarvitama alates teisest-kolmandast aastast. Need tuleb sügisel üles kaevata, pesta mullast puhtaks ja närvutada. Alles seejärel lõigata juured parajateks tükkideks ja kuivatada lõplikult. Toorelt tükeldatud juured kaotavad liiga palju eeterlikke õlisid.

Sarnased artiklid