Kuidas tekib isiksusehäire?

Marika Vingissar
Isiksusehäire avaldub tavaliselt murdeea lõpus või noorel täiskasvanul. | Shutterstock

Isiksusehäire paneb inimese käituma ja tundma teisiti kui meie kultuuriruumis kombeks. Pärilikkusel on suur osa isiksusehäirete tekkimisel.

 

Isiksusehäire on püsiv sotsiaalsetest normidest erinev viis suhtuda endasse, teistesse inimestesse ja olukordadesse. Isiksusehäiretega inimeste käitumismustrid toovad kaasa probleeme sotsiaalsetes suhetes, tööalaselt ning igapäevaelus. Mõned isiksusehäirete jooned häirivad peamiselt teisi inimesi, kuid mitte probleemiga inimest ennast.

See häire ei mõjuta inimese intelligentsust, vaid tema hakkamasaamist elus ettetulevate olukordadega. Teisalt võib ülimalt pedantne isiksusehäirega inimene jõuda karjääriredelil küllaltki kõrgele.

Isiksusehäire avaldub tavaliselt murdeea lõpus või noorel täiskasvanul, kuid raskemad juhtumid annavad endast märku juba eelpuberteedis ajal.
Uuringud on näidanud, et isiksusehäiret esineb umbes üheksal protsendil elanikkonnast.

 

1. Milliseid isiksusehäireid on olemas?

Erinevaid isiksusehäireid on palju. Tavalisemad on vältiv, sõltuv või obsessiiv-kompulsiivne isiksusehäire. Skisotüüpne isiksusehäire sarnaneb pisut skisofreeniaga, kuid on kergem vorm. Harvem esinevad on histriooniline, antisotsiaalne, paranoiline ja nartsissistlik isiksusehäire. On olemas ka impulsiivne, piirialane ja skisoidne käitumishäire.
Isiksusehäireid klassifitseeritakse eri riikides erinevalt, kõige tüüpilisemate käitumismustrite järgi.

 

2. Millised tunnused on vältival, sõltuval ja obsessiiv-kompulsiivsel isiksusehäirel?

Nende ühte gruppi kuuluvate isiksusehäirete puhul esineb pidurdamatust, perfektsionismi, vajadust pidevalt kontrollida ennast ja teisi. Inimestevahelistes suhetes põhjustab see raskusi, sest isiksusehäirega inimesed teavad täpselt, kuidas peab asju tegema, ja kes ei tee nii, nagu nende meelest on õige, teeb valesti. Samas on nad äärmiselt sõltuvad teiste heakskiidust.

 

3. Kuidas isiksusehäire tekib?

Isiksusehäire tekib mitmete mõjutajate koostoimel. Pärilikkus on nendest üks olulisemaid. Teadusuuringud on tõestanud, et suur mõju on ka kasvukeskkonnal lapse- ja murdeeas: isiksusehäireid võib tekitada vaesus, ebastabiilsus, ka väärkohtlemine või turvatunde puudumine. 60–90% sellise diagnoosi saanutest on kogenud raskeid peresuhteid lapsepõlves.

Kuigi on olemas pärilik tegur, ei pruugi isiksusehäire kanduda ühelt sugupõlvelt teisele. Murdeealise tujutsemisel võib olla ka teisi põhjuseid, kuigi tema suguvõsas esineb isiksusehäireid.

 

4. Kas psühhopaatia on isiksusehäire?

Psühhopaatia ei ole omaette psühholoogiline häire, vaid antisotsiaalse isiksusehäire alatüüp. Selle terminiga tähistatakse südametust, empaatiavõime puudumist, võimetust mõista teisi inimesi.

Psühhopaat ei tunnista, et ta on teinud vigu, ega taju, et on põhjustanud teistele kannatusi. Selle asemel leiab ta endale õigustusi. Tal puudub südametunnistus.

 

5. Kas isiksusehäire all kannatav inimene saab aru, et ta on haige?

Inimene võib saada oma olukorrast aru, kuid ta vajab selleks kõrvalist abi. Tegelikult võib psühhiaatrilt saadud diagnoos olla kergendus, sest inimene mõistab, et tema käitumises on süüdi haigus. Kui psühhopaat ei saa aru, et midagi on tema käitumises valesti, siis paljud isiksusehäirega inimesed kannatavad ega mõista, mis nendega toimub.

Isiksusehäirete all kannatajad on siiski väga erinevad: mõned on äärmised impulsiivsed, mõned tagasitõmbunud ja väldivad inimesi, mõned on agressiivsed või tasakaalutud.

 

6. Kuidas tehakse kindlaks, et tegemist on isiksusehäirega?

Ka tervetel inimestel võib olla mõni isiksusejoon tugevamalt väljendunud. Erinevate isiksusehäirete üksiktunnuseid võib esineda peaaegu igaühel, aga kui see ei häiri tema suhteid ega igapäevaelu, ei saa rääkida häirunud isiksusest. Isiksusehäire diagnoosiks on vajalik paljude joonte koosesinemine pikaajaliselt, püsivalt ja paljudes olukordades ning keskkondades. Ühel inimesel võib olla erinevate isiksusehäirete jooni ning esineda võib ka mitu isiksusehäiret korraga. Diagnoosi aluseks on inimese isiksuse ja käitumise uurimine erinevate küsimustike ja vestlustega, andmete kogumine võimalikult paljudest allikatest ning võrdlemine diagnostiliste kriteeriumidega. Isiksusehäirega inimestel esineb sageli kaasuvana depressiooni, ärevushäireid, sõltuvushäireid jm psüühikahäireid.

 

7. Kui sageli on masenduse põhjuseks isiksusehäire?

Kolmandikul kroonilist masendust põdevatel inimestel on ka isiksusehäire. Kuid vahel võib masendus tuua välja sümptomeid, mis viitavad mõnele isiksusehäirele, kuigi seda tegelikult pole.

 

8. Kas isiksusehäire all kannatav inimene võib elada tavalist elu?

Isiksusehäirega inimene võib elada täiesti normaalset elu. Kuid häired tekitavad ellu mitmeid probleeme, näiteks üksindust või hirmu, liigset nõudlikkust ja võimetust lõdvestuda ning raskusi suhetes inimestega.
Tööl võib isiksusehäirega inimene liigsest kohusetundlikkusest uppuda töösse. Vältiva isiksusehäirega võib olla raske enda eest seista ja sõltuvushäirega teha kuuldavaks oma seisukohti ja arvamusi.

 

9. Kuidas isiksusehäireid ravitakse?

Psühhoteraapia on osutunud kõige tõhusamaks vahendiks isiksusehäirete sümptomite vaoshoidmisel. Teraapias kasutatakse efektiivseks osutunud tehnikaid ja harjutusi. Ravimitest võib olla abi piirialase isiksusehäire või psühhoosi korral – sel puhul liitub häirele tavaliselt depressioon või mõni muu psüühiline haigus. Mõned uurimused on näidanud, et näiteks impulsiivsus ja tasakaalutus väheneb vanuse lisandudes ning suhtlemisoskus paraneb.

 

10. Kuidas võivad sõbrad ja lähedased tuge pakkuda?

Isiksusehäirega inimesed võivad oma lähedaste kannatuse tõeliselt proovile panna. Agressiivse, tasakaalutu või endassetõmbunud inimesega on raske toime tulla ning tulevikuplaane teha.
Tähtis on saada teadmisi oma lähedase olukorra kohta, et mõista, milles on küsimus ja kuidas teda kõige paremini toetada.

Suurema osa isiksusehäiretega ei kaasne mingit draamat ja nad saavad oma eluga hakkama. Endassetõmbunud inimest saab julgustada koos midagi ette võtma; sõltuvushäirega inimest peaks suunama iseseisvaks, sest ta kipub toetuma oma kaaslastele.

Sarnased artiklid