Kuidas noorendada marjakultuure?

Harri Poom
Shutterstock

Marjapõõsaste korrigeeriva lõikuse võib teha kevadel, kuid põhilõikuse sügisel. Marjakultuure oskuslikult valides ja noorendades võib olla kindel, et saak tuleb rikkalik ja hea.

Harva võib leida koduaeda, kus pole kasvamas ühtegi marjapõõsast. Enamasti on seal mustad ja punased sõstrad ning karusmarjad (tikrid). Ent huvilistel on ka rohelisi sõstraid (liigina küll must sõstar, ent täisküpsena roheliste või kollakasroheliste marjadega), valgeid ja roosasid sõstraid (liigina punane sõstar), söödavat kuslapuud, kuldsõstart, kultuurmustikat, toompihlakat ja isegi lodjapuud. Kaasaegsest tarbeaiast leiab aga suhu pistmiseks mitmesuguseid marju!

Kuigi marjapõõsad on enamasti üpris vähenõudlikud ja nende kasvatamine pole kuigi töömahukas, peab hea ‒ suure ja ühtlasi kvaliteetse ‒ saagi saamiseks üht-teist teadma ning istutamisele järgnevatel aastatel ka tegema.

Oluline on marjapõõsaid korrapäraselt lõigata ehk teha noorenduslõikust. See tähendab eelkõige vanemate, oma aja juba äraelanud okste eemaldamist ja nende asemele noorte kasvatamist.

 

Tagasilõikus ja lausnoorendus
 

Musta sõstra lõikusnõu puudutab ka rohelist sõstart, punase sõstra oma kehtib nii valge kui roosa sõstra kohta. Hea aeg marjapõõsaid lõigata on suve lõpus pärast saagikoristust ja sügisel, mil seda saab teha rahulikult ning kiirustamata. Kui lõigata kevadel, võib aega nappida, sest marjapõõsad üldse ning must sõstar eriti on varase ärkamise ja kiire algarenguga.

Selle töö võib südamerahus ära jagada – sügisel teha põhilõikus ehk võtta ära vanad oksad ning kevadel korrigeeriv lõikus, et eemaldada talvekahju saanud (murdunud või lamandunud) oksad ning valida asendusoksad. Alates põõsa 3.‒4. eluaastast on sellist lõikust vaja korrapäraselt tegema hakata igal aastal, eriti just mustal sõstral, kes vananeb marjapõõsastest kõige kiiremini.

Teinekord on vaja lausnoorendust – põõsas lõigata umbes 20 cm kõrguselt maapinnast täiesti tagasi ning allesjäänud kontsud väetada kompostiga ja mullata 10‒15 cm kõrguselt. Nii saab üsna väetiks jäänud põõsale uuesti elu sisse puhuda. Maapinnani tagasilõikamine koos väetamisega ärgitab taime uusi noori tugevaid võrseid andma, mis hakkavad mõne aastaga (sõltuvalt liigist enamasti 2‒4 aastaga) korralikult viljuma.

Lausnoorendada pole mõtet põõsast, kellel on enamik oksi juba kuivanud. Niisugune ülesturgutamine võtab siis kas liiga kaua aega või ei annagi tulemust. Kui enamik oksi on veel elus, s.t suvel korralikult lehtinud, olgugi et sammaldunud ja väga väikeste juurdekasvudega, saab põõsast lausnoorendada küll. Ent see ei anna tulemust tugeva umbrohtumise korral, sest nõrgenenud põõsas lihtsalt ei suuda vohava umbrohuga rinda pista.

Lausnoorendamise vajadus tekib aastaid lõikamata marjaaias. Igal aastal vanu oksi välja lõigates ja uusi asemele kasvatades püsivad aga põõsad hea tervise juures. Nad annavad saaki pikalt, üle 10 aasta, ning lausnoorendamist ei vaja. Lausalist noorendamist korrata ei ole hea. Selle asemel on mõistlikum istutada uude kohta uued põõsad.

 

Must sõstar
 

Must sõstar on koduaia marjapõõsastest ehk kõige nõudlikum, kasvades-viljudes hästi vaid parasniiskes huumusrikkas mullas. Tema oksad ka vananevad teiste marjapõõsastega võrreldes kiiremini, mistõttu on enim vaja lõigata just neid.

Koduaias võiksid mustasõstrapõõsad olla istutatud umbes meetrise vahega (80‒120 cm), täisjõus põõsal peaks olema 8‒12 erinevas vanuses oksa. Esiotsa, alles istutatud taimel, nii palju oksi ei ole, aga 3‒4 aastaga võiks juba olla.

Kuna mustal sõstral vananevad oksad kiiresti ja saagivõime hakkab pärast 4. aastat järsult langema, tuleb vanu oksi järjest välja lõigata ning lasta noori tugevaid peale kasvada ehk teha pidevat noorendavat lõikust.

Alates 4.‒5. aastast on vaja 3‒5 vanemat oksa igal aastal eemaldada ning 3‒5 ilusat tugevat noort oksa asemele valida. Enamasti kasvab neid pärast vanade väljalõikamist rohkem juurde kui tegelikult vaja. See tähendab, et peale vanade okste eemaldamise tuleb suve lõpul või sügisel harvendada ka noori võrseid, üheaastasi oksi aga lõigata vähemaks kevadel.

Mõistagi ei tähenda eespool toodud okste arvud karmi nõuet, vaid pigem soovitust, mida põõsa lõikamisel silmas pidada. Kui põõsas on mingil põhjusel aasta või paar vahepeal lõikamata jäänud, tuleb tema uuesti kordategemiseks eemaldada rohkem vananenud oksi ja asendada uutega. Ära on vaja võtta kõik murdunud, tugevasti lamandunud või kuivanud oksad, mille asemele valida uued.

Mustasõstrasorte on palju, valikut teha pole lihtne. Koduaeda on mõistlik valida erineva valmimisaja ning hea haiguskindlusega sordid, mis sobivad värskelt söömiseks ja hoidistamiseks.

Varastest sortidest on meie aiandis sõelale jäänud väga maitsev omamaine ’Varmas’. Ka keskvalmiv ’Karri’ on Eestis aretatud ja samuti meeldiva mekiga. Vene sort ’Lentjai’ on hilisepoolne väga suure marjaga maitsev lauamari. Need kõik on vähemalt keskmise saagikusega ja hea vastupanuvõimega nii haigustele, kahjuritele kui talvele. Imehea mekiga on veel ’Bagira’, kuid tema on pisut vastuvõtlik pahklestale.

Kõigist neist sortidest saab mõnusa mahla ja moosi. Ma ise olen teinud rootsudeta korjatud marjade aurutusjäägist moosi. See on veidi mahedama mekiga, sobides hästi neilegi, kellele tugev musta sõstra maitse väga ei meeldi. Ka roheliseviljalised mustasõstrasordid on enamasti mustaviljalistest magusamad-mahedamad. Varem on kasvatatud sorti ’Vertti’, ent viimastel aastatel on levima hakanud ’Vilma’. Tema marjad on magusamad ja püsivad paremini põõsas. Rohelisest sõstrast saab väga head koduveini.

Musta sõstart saab imehästi säilitada sügavkülmas, kas tervete marjadena või püreena. Mõlemal juhul on kaval magustamiseks lisada natuke mett. Siis saab teha iseäranis tervistavat kuuma jooki, kui kurk on valus või hääl kare.

 

Punane sõstar
 

Punase sõstra kujundamisel-noorendamisel kehtivad musta sõstraga samad põhimõtted, ainult selle erinevusega, et tema oksad püsivad viljakana märksa kauem ja neid ei ole vaja nii tihti välja vahetada. Kui mustal sõstral on 5aastase oksa saagivõime juba kasin ning selle peaks kindlasti ära lõikama, siis punasel on veel 8aastased ja vanemadki oksad tihti hea saagikusega. Okste väljavahetamisel tuleb lähtuda pigem sellel oleva saagi kvaliteedist ning oksa tervisest kui vanusest.

’Hollandi punane’ on vana ja Eestis ilmselt kõige kauem kasvatatud punane sõstar, väga saagikas ja vastupidav. ’Jonkheer van Tets’ on suurema viljaga ning varasem, ent mitte sama saagikas. Põõsas kipub teinekord lamanduma ja oksad raske lume all murduma. Huvitava välimusega on ’Viksnes’ ‒ tema marjad on täisküpsena hästi tumedad mustjaspunased või pruunikad ning küllaltki magusad.

 

Roosa sõstar
 

Roosaviljalisi sorte on vähe ja need pole Eestis veel kuigi tuntud. ’Rosa Sport’, ’Glorie des Sablons’ ja Soome päritolu ’Aili’ ei ole küll enam päris võõrad, aga mitte ka väga levinud. Samas on need kõik ’Hollandi punasest’ suurema ja magusama marjaga.

 

Valge sõstar
 

Koduaedades levinud ja ammu tuntud valge sõstar on punasest pisut pirtsakam ja väiksema saagikusega, ent magusama ning mahedama maitsega. Kasvatada võiks sorte ’Hele’, ’Werdavia’ ja ’Jüterbogi valge’.

 

Karusmari
 

Karusmarjapõõsaid noorendatakse samal põhimõttel nagu musti sõstraid. Samas tuleb arvestada, et tema oksad harunevad märksa enam, mistõttu muutuvad lõikamata põõsad kiiresti liiga tihedaks. Kuna oksa produktiivne iga on kümmekond aastat, aitab lõikamine karusmarjapõõsast hõredana hoida. Liigsed oksad peab vanusest sõltumata välja lõikama.
Loomulikult ka 10aastased ja vanemad, mille asemele kasvavad uued. Vajadusel võib pikalt liigtihedana püsinud põõsa lausnoorendada, sest karusmari on vastupidav ning hea taastumisvõimega.

Soovitan kollaseid sorte ’Invicta’ ja ’Mukurines’ ning punast ’Russki’. Enamasti on karusmarjapõõsastest üks okkalisem kui teine, ent mõned sordid, näiteks punane ’Larell’ on (peaaegu) asteldeta.

 

Kultuurmustikas
 

Võrreldes eelnevate marjadega on 20‒30aastase eaga kultuurmustikas meie aedades suhteliselt uus mari. Edeneb vaid happelistel muldadel, mille pH on 5‒5,5. Tavalisse aimulda istutatud põõsad jäävad enamasti kiduma ega anna kuigivõrd saaki, kui üldse ellu jäävad! Turbapeenras kasvavad nad hästi ja viljuvad rikkalikult.

Kultuurmustika sordid on ahtalehise mustika ja kännasmustika või nendevahelised ristandid. Noorendatakse tihti lausaliselt, jättes alles vaid mõnesentimeetrised tüükad. Nendest taastuvad põõsad kiiresti ning hakkavad uuesti viljuma. Poolkõrgeid ja kõrgeid sorte sedavõrd maha väga tihti ei lõigata. Neid tuleb kohelda pigem samamoodi nagu mustasõstrapõõsaid ‒ igal aastal eemaldada osa vanemaid oksi, mille asemele kasvavad uued. Noorendavat lõikust nad igal aastal ei vaja. Seda vaid siis, kui on näha, et mustikapõõsa okstel hakkab lehti vähemaks jääma, need on väiksemad ning koor kipub pruunistuma ja pragunema. Sellised oksad tuleb maapinnani tagasi lõgata ning ilusatest tugevatest üheaastastest okstest asendus kasvatada.

Kultuurmustikat võiks parema viljastumise pärast olla aias rohkem kui üks sort. Hästi on meil kasvanud poolkõrged ’Northblue’ ja ’Northcountry’, samuti kõrgekasvuline ’Patriot’, kes on neist suurima viljaga.

 

Vähelevinud marjakultuurid
 

Meie aedades kasvab mitmeid teisigi marjakultuure, nagu söödav kuslapuu, kuldsõstar, toompihlakas ja lodjapuu. Nemad pole küll veel laialt levinud, kuid söödava kuslapuu sordid ’Roksana’ ja ’Tomitška’ on juba jõudnud Eesti Aiandusliidu soovitatud sortide nimekirja.

Nende marjakultuuride oksad on kõigil pikaealised ning neid noorendatakse samamoodi nagu sõstraid või karusmarju. Seega lõigata vananenud-vigastatud oksad välja, valida uute noorte tugevate okste seast välja uued viljaoksad ja jälgida, et põõsas liiga tihedaks ei muutuks. Kui häda käes, võib lausnoorendamiseks põõsad ca 20 cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigata.

Toompihlakat noorendades peab olema tähelepanelik, sest teinekord paljundatakse teda pihlakale poogituna. Kui pookekoht on maapinnast näiteks 0,5 m kõrgusel ja noorendamiseks lõigatakse taim 20 cm kõrguseni tagasi, jääb toompihlaka asemel aeda kasvama pihlakas.

Sarnased artiklid