Krohvitud fassaad peab laskma majal vabalt hinge tõmmata

Ain Alvela
Tootja

Majade välisseinte katmine krohvikihiga on üks hinnalt soodsamaid, tehniliselt lihtsamaid ning samas ajas kestvamaid fassaadi katmise, hoone hea soojusisolatsiooni tagamise ja sellele esteetilise väljanägemise andmise mooduseid.

Krohvimine on mugav ja vastupidav lahendus, sest tegemist on pinnakatte tehnoloogiaga, mis sobib kasutamiseks kõikidel hoonetel ja igasugustel materjalidel. Nii võib krohvida erinevaid soojustusmaterjale, millega sein kaetud, aga ka otse kiviseina, eriti kergplokkidest või poorbetoonist laotud müüritist. Oluline on valida just sellele pinnale ja ennekõike valitud soojustusviisile ette nähtud krohvisegu.

 

Oluline kindel aluspind

 

Caparol Eesti müügijuht Eiko Roosimägi ütleb, et klassikalised, otse müüritisele või soojustusele kantavad krohvid on lubi-, tsement- ning lubi-tsementkrohvid, mis üldjuhul saadaval mineraalsete kuivsegudena. Kasutatakse neid kas otse müüritisel või fassaadi soojusisolatsiooni-liitsüsteemi (SILS) ehk õhekrohvsüsteemi ehitamisel aluskrohvina seina peale paigutatud soojustusel – kivivillal või vahtpolüstüreenil ehk EPS-plaadil.

Nende krohvide koostis, hüdrofoobsus (ei märgu), veeauru läbilaskevõime ja muud omadused on kõigi tootjate toodete puhul suhteliselt sarnased, seina läheb ta suhteliselt paksu kihina (5–10 mm), see on mõeldud müüritise või välisseina tasandamiseks ja selle kihi sisse käib armeerimisvõrk krohvikihile vajaliku koormuskindluse andmiseks.

Otse müüritise krohvimiseks kasutatakse mineraalseid lubi- või lubitsementkrohve – esimese sideaine on lubi, teisel on lisaks lubjale krohvisegus sellele tugevuse andmiseks ka tsement sees. Sellised krohvipinnad võib näiteks spetsiaalse krohvitud pindadele ette nähtud värviga üle värvida. SILSi puhul soojustusmaterjalile kantud aluskrohvi pind on aga vajalik katta viimistluskrohviga.

Just viimistlus- ehk dekoratiivkrohv annab maja fassaadile lõpliku väljanägemise ja peab tagama ühest küljest seina hea veeauru läbilaskevõime ehk veeauru difusiooni ning teisalt olema vett ja mustust tõrjuvate omadustega, st viimistluskrohvi kiht peab takistama aluskrohvi ja kogu seina märgumist.

Eiko Roosimägi sõnul on dekoratiivkrohv saadaval peamiselt kasutusvalmis krohvina, mis juba tehases või kaupluses mingit värvi toonituna on kohe valmis seinale kandmiseks. Sellist tüüpi viimistluskrohve nimetatakse ka dispersioonikrohvideks. Vähemal määral toodetakse viimistluskrohvi ka kuivseguna, need on kõik mineraalsed krohvid ja tuleb kasutamiseks õiges vahekorras veega valmis segada.

"Kasutusvalmis krohvid ongi kasutatavad ainult dekoratiivsel eesmärgil. Need ei ole mõeldud seina tasandamiseks ega tugevdamiseks, vaid just seinale viimistlustulemuse andmiseks,” räägib Roosimägi.

Üldjuhul kantakse dekoratiivkrohv seina õhukese kihina. Krohvikihi paksus on paika pandud selle tera suurusega – levinuimad on 1,5–2 mm teraga krohvid. Neid kasutatakse väga palju just SILSis, kus fassaadid soojustatakse kas EPSi või mineraalvillaga, soojustuse peale läheb armeerimiskrohvi kiht ja sellele omakorda dekoratiivne viimistluskrohv.

 

Pindmine kiht annab kestvuse

 

SILS on uute majade puhul tänapäeval üldlevinud fassaadiviimistluse tehnoloogia, kus müüritis soojustatakse sobiva soojustusplaadiga, selle peale tuleb tugevduseks armeerimiskiht koos armeerimisvõrguga, mille paksus on 4–6 mm ning selle peale tavaliselt kuni 2 mm paksune viimistluskrohvi kiht.

SILSis takistab soojustusplaat sooja majast väljapääsemist, armeerimiskiht annab süsteemile tugevuse, sidudes seina monoliitseks ning viimistluskrohv annab seinale visuaalse väljanägemise, soovitud struktuuri ja kogu lahenduse ilmastikukindluse.

"Dekoratiivkrohvi tüübist või sideainest sõltub väga palju see, millised omadused sellele krohvil on ja kui kaua see krohv ilmastikuoludes vastu peab,” kirjeldab Eiko Roosimägi. Kui klassikalised aluskrohvid on sarnaste omadustega, siis viimistluskrohvidel võivad veeauru läbilaske omadused, nende niiskust tõrjuvad omadused, samuti isepuhastumisvõime suuresti erineda. Eesmärk on, et viimistluskrohv oleks pikaajaliselt püsiv, mustuskindel, isepuhastuv ja väga kiiresti kuivav ning kaitstud vetikate ja seentega saastumise eest.

Mida kiiremini fassaadikrohv kuivab, seda vähem jääb sellele orgaanilist mustust külge. Ja seda vähem on seal ka pinnast vetikate ja seente vohamapääsemiseks.

Kuivsegude tootja Saint-Gobain Weber ASi tootejuht Marti Dengo märgib, et viimistluskrohvi valiku puhul pole väga suurt vahet, kas seinas kasutatakse SILSi või on aluskrohvikiht kantud otse kivimüürile. Küll on vahe selles, kui reljeefne krohvipind väljapoole jääb: Nimelt tuleb arvestada, et mida rohkem selles on reljeefsust, näiteks nn kooreüraskimuster, seda suurem on ka võimalus, et nendes õnarustes hakkab mikrofloora elama ning krohvitud fassaad hallitust ja sammalt koguma. 

"Kuigi viimistlusvariante on palju, tehakse ¾ objektidest erinevate struktuurkrohvidega, mis jätab fassaadile ühtlase teralise pinna, mida mõnel pool nimetatakse ka kohupiimamustriks,” ütleb Marti Dengo. See on ka kõige lihtsam, praktilisem ja selle tõttu ka kõige tavalisem krohvitud pinna viimistlemise moodus.

 

Tähtis õige pealekandmise viis

 

Dispersioonikrohve (ämbris müüdav valmiskrohv) peaks Marti Dengo sõnul seinale kandma ikkagi eelkõige kellu või krohvispaatliga, krohvipritsi jaoks on valmistatud eraldi koostisega segud. Pritskrohve kantakse parema, eriti õhulise tulemuse saamiseks seinale mitme õhukese kihina ja neile on teinekord lisatud vilgukivi, mis annab seinale päikesevalguse käes õrnalt sillerdava efekti.

"Levinud silikoon- või polümeerkrohviga seda hästi teha ei saa, sest nende konsistents on spetsiaalsest pritskrohvi omast erinev. Pritskrohv on hästi liivane ja jääb seina justkui 3D-mõõtmes. Aga kui ämbrikrohvi paigaldamiseks kasutada pritsi, siis jääb see hästi tihe ja vajub seinal n-ö plätserdisena kokku. Pritskrohv tuleb meil tehasest toonitud lubitsementkrohvi naturaalse kuivseguna, olemas on üle saja värvitooni, aga aastate pärast, kui värv tuhmuma hakkab, siis on võimalik seda pinda sisuliselt ükskõik millise fassaadivärviga üle värvida," räägib Dengo.

Pritskrohvi aluspind võiks olla ühtlaselt tasane, lootus, et ebatasasused õnnestub pritsiga lihtsalt täis lasta, ei täitu, sest paksult lastud kohad jäävad hiljem selgesti näha – need pole enam selliselt õhulised nagu seal, kus krohvikiht on õhuke, vaid jäävad silma häirivalt siledaks ja üldisest pinnast eristuvaiks. Sestap on ka pritskrohvile otstarbekas tavapärase aluskrohviga pind ette valmistada.

Krohvitud fassaadi tasasuse aktsepteeritud tolerants ehitusnormide järgi on kahe meetri pikkuse lati all maksimaalselt +/– 5 mm. See pole teab mis peegelsile pind, aga krohvimise puhul näitab head tulemust.

 

Puitmaja tahab „hingavat” krohvi

 

Poorbetoontoodete valmistaja ASi Bauroc tootekonsultandi Karl Viirmanni sõnul sobib poorbetoon-kergplokkidest laotud välisseinu viimistleda mistahes fassaadikattematerjaliga, sh krohvida. Krohvitüübi valik aga sõltub eelkõige sellest, kas krohvida soojustusmaterjali või lähevad krohvikihid otse poorbetoonile.

"Erasektoris sageli kasutatavad Ecoterm+ kergplokid otseselt soojustusmaterjali välisseina ei vaja ning neid võib otse krohvida ja enamasti kasutatakse seal neid viimistluskrohvi segusid, mida kasutatakse ka krohvipindade puhul, sest seal on määrav krohvikihi võimalikult hea nn hingavus,” selgitab Viirmann.

"Otse kivi peal tulebki kasutada selliseid krohve, millel on hea veeauru läbilaske võime, samas peavad neil olema ka vett tõrjuvad omadused. Kui krohvitakse soojustusmaterjali, siis sõltubki juba sellest, millist krohvi kasutada.” 

Näiteks kui ühtpidi on seina hingavus juba kinni pandud, ei ole ilmtingimata tarvis kasutada hingavat krohvi ja segude valik võib olla laiem. Aga kuigi kergplokkidest seina välisviimistluses on erinevad krohvisegud võimalikud, tuleks nende valimisel jälgida ikkagi ka seda, et säiliks kogu seina normaalne füüsikaline toimimine.

Nii liigitatakse ka fassaadikrohvid oma omadustelt ja kasutusalalt kahte lahtrisse – otse poorbetooni või kivivilla peal kasutatavad veeauru läbilaskvad krohvid ja mittehingavad krohvid, mis tahavad EPS-plaadist aluspinda saada.

Dekoratiivkrohvide puhul ei ole üldjuhul väga suurt tähtsust sellel, millisest materjalist on hoone seinad. See võib Marti Dengo sõnul rolli mängida, kui dekoratiivkrohv ise on väga aurutihe ehk siis see „ei hinga”.

"Hoone seestpoolt pressib niiskus difusiooni toimel niikuinii läbi seinakonstruktsiooni väljapoole, olenevalt seinatüübist kas rohkem või vähem. Kui difusioon on intensiivne, võib see mõne n-ö mittehingava viimistluskrohvi puhul olla probleem,” selgitab ta.

Pritskrohvid on väga väikese difusioonitakistusega ja lasevad kõik niiskuse endast hästi läbi. Ja üldiselt sobivadki tänapäevased krohvid kasutamiseks kõigi seina- ja soojustuse tüüpide peal. Probleem võib tekkida, kui vanaaegse konstruktsiooniga majad muudetakse pakettakende ja fassaadile paigaldatud soojustusega väga õhutihedaks, sundventilatsiooni sisse ei ehitata ja niiskus hakkab läbi seina kõvasti välja pressima. Nii võib see niiskus jah lõpuks dekoratiivkrohvi seinast maha lükata.

Nii soovitab Dengo puitkonstruktsiooniga majade renoveerimisel kasutada soojustuses hästihingavat mineraalset kas siis kivi- või klaasvilla ning unustada ära nendest kümneid kordi aurutihedam vahtpolüstüreen ja teised sarnased lahendused, sest nende puhul puht füüsikaliselt tekkib kohe küsimus, kuhu majast lähtuv veeaur siis läheb ja mida puitkonstruktsiooniga lõpuks tegema hakkab. 

Sarnased artiklid