Kui olen veidi aega Tõnu ja perenaise Ruth Ruusmäe juttu kuulanud ja tubades aega veetnud, tuleb endalegi taas nikerdamis- ja remondituhin peale. Inspireeriv paik, see Kebeli talu – sõna otseses mõttes.
Lõbus ja ebatavaline köök
Kui Ruth ja Tõnu kolm aastat tagasi käreda külmaga talvel talu vaatama tulid, tegid nad ostu suhtes kiire jaatava otsuse. Tõnu sõnul ei olnud maja seesmine halb seisukord takistuseks, kuna vaimusilmas kujutas ta ikkagi enam vähem ette, milline lõpptulemus olema peaks. Kõige mustem ja tolmusem töö tuli ära teha köögis. Korstnalt eemaldas Tõnu relakaga paksu värvi- ja krohvikihi ning kattis selle hiljem saunakaitsevahendiga, mis võttis kivide vahel oleva savi ilusti kinni.
Telliskivipunane soemüür paistab esmapilgul kui plaaditud, tegelikult on see aga värvitud ning jooned, mis meenutavad vuugivahesid, Tõnu poolt aerograafiga peale tõmmatud. „Sellega saab teha töid alates autode värvimisest, lõpetades naiste meigiga,“ selgitab Tõnu aerograafi võimalusi ja muheleb. Sama tehnikat kasutades on soemüürile joonistatud sümboolsed märgid: õhk, vesi, tuli ja maa. Sellisena jätab soemüür tõepoolest üheaegselt nii uue kui vana ja arhailise mulje. Punakas küttekolle loob ruumile rõõmsa ja hubase atmosfääri.Pliidi kõrval hakkab köögis silma ka omapärase kujundusega puukast. Kaugelt paistab, nagu oleksidki puud hunnikus, lähedal aga selgub, et kastile on küttepuude otsad peale kleebitud. Sellegi lahenduse puhul on näha, et Kebeli talus lähenetakse asjadele loominguliselt. Lisaks võib, kui puid parasjagu tooma minna ei viitsi, endale alati kinnitada, et kast on tegelikult täis. Viitsimisega on pererahval endal muidugi kõik korras ja pigem saab külalistele lihtsalt lõbusat vimkat visata.
Köögi laetalad sai Tõnu puhtaks vaid höövliga, kuna need olid üle värvitud pruuni paksu põrandavärviga. ”Ma ei saanud elektrihöövliga lõpuni, päris vastu seina minna, sellepärast on tala lõpuosa kaetud köiega,” selgitab ta. Köis on tõmmatud ka talade külgedele, laelauad lihvis ja paigaldas Tõnu. Need jättis vana peremees talle hunnikus maja kaasavaraks. Vana jõuline laud mõjub loomulikult ja sobibki just sellisesse ruumi kõige paremini.
Tõnule imponeerisid väga ka ümmargused lambid, mida tahtis istutada laelaudade sisse. ”Aga siis uurisin seda lae sisse panemist ja kõik, kellega ma rääkisin, ütlesid, et maamajja ära jumala eest pane – lampidel peab jääma üles vähemalt viisteist sentimeetrit tuulutust. Ja ma mõtlesin, et selge, ma teen kolmkümmend senti või rohkem tuulutust, aga ma panen need laua sisse. Siis pole seda ohtu, et lagi kuumaks läheb,” räägib Tõnu. Lauast taolise mitme valgusallikaga lambi valmistamiseks ei pea olema insener või elektrik, samuti on selline lahendus ökonoomne nii paigaldamisel kui kasutamisel. Saab ju kasutada näiteks ka leedpirne, mis kuumaks ei lähegi. Köögimööbli ümber integreeritava kraanikausi ja pliidi on samuti Tõnu teinud, ainukesena ostis pererahvas selle pealmise osa ehk tööpinna.
Vannituba nagu vana kajut
Vannitoas on Tõnu sõnul ainsad uued asjad kraan, valgusti ja juhtmestik. „Kõik ülejäänu on tehtud vanadest asjadest, mis võetud taaskasutusse,“ räägib Tõnu. Näiteks valamu soetati viie euroga ja kogu ülejäänud sanitaartehnika samuti sümboolsete summade eest. Seinas on vanad kuurilauad, peeglid on vana sektsiooni omad, riiuliks päevinäinud saag, radiaatorit hoiab vana ankur, pesumasina ümber tehtud „vutlar“ on taas kuurilaudadest jne.
Omamoodi ja väga lahedad on ka valamu ümber ehitatud puust tünn, mis kokku tõmmatud metallvitstega ja mida ehib eest avanev luuk, ning veepang, mis ripub laes ja on valgusti eest. Kogu elamisest näib vannituba kõige küpsem ja täies mahus juba teostatud projekt. Pesuruumis olles tekib millegipärast tunne, nagu oleks mõne paarisaja aasta vanuse laeva pardal ja just kapteni kajutis. Vana puit on siin asjahambast puretud, samas lihvitud ja viimistletud. See kõik kokku loobki mingi seletamatu nostalgiatunde, mis omane ka vanadele jahtidele-laevadele. Kogu maja veesüsteem on Tõnul sätitud põranda alla. Vee ajab soojaks boiler ja see ringleb vannitoa põranda sees torudes. Kuna tegu on kahesüsteemse boileriga, soojendab vett tegelikult pliit, mida köetakse puudega. Seega on ühtlasi olemas nii põrandaküte kui soe vesi.
Põrand isetehtud laudadest
Pererahva suur tuba on endine aidaalune ja esmane mulje toast meenutab mõnd jahimaja – Tõnu enda lastud loomade trofeesid, eriti kopraluid on siinsetel riiulitel üksjagu. ”See oli selline koht, kust pääsuke lendas läbi. Täpselt sama külm ruum kui õues,” meenutab peremees toa algusaegu. Nüüd ääristavaid seinu laudadest riiuleid, mille taga soojustuseks vahtplast, pererahvas kutsub neid leenideks. Majja sain need seepärast, et vana maakivivundament oli kõrge ja see oli vaja ära soojustada. Omapärane ja külaliste tähelepanu pälviv on ka ”suitsuruumi” uks, mida avades leiab uudistaja end seismas, nina vastu seina. Edaspidi on Tõnul ukse taha plaanis ehitada garaaž ja selle kütmiseks tuppa ahi. Auk garaaži on juba valmis ja uks ning selle taga lauad lihtsalt ajutine lahendus.
Huvitav on seegi, et vaatamata põhjalikule renoveerimistööle jätsid Tõnu ja Ruth kõik nagid ja naelad suure toa seinas vanadele kohtadele. Seinad on liivapritsitatud ja liivaprits, kui selgus, et selle rentimine liialt kalliks osutub, kiiresti Tõnu enda valmis keevitatud. Tõnu tunnistab, et relakaga seinte lihvimine oleks olnud liiga suur töö ja liivapritsi kiiruse ning efektiivsuse pärast tasub just viimast kasutada. ”See töö tuleb lihtsalt kõige esimesena teha,” selgitab ta. Põrandalauad on Tõnu enda tehtud. ”Need olid servamata lauad. Ruthiga tegime nii valmis, et tema hoidis ühelpool nööri, mina teiselpool. Tõmbasime plaks juti peale ja lasime tavalisest kreissaest läbi. Kokku ajasime iga laua teise järgi, kasutasime elektrihöövlit,” muljetab Tõnu.
Nädalaga tuba
Kui Tõnu meenutusi maja renoveerimisest kuulata, veendun üha enam, et tegu on kirgliku ehitajaga. Ühel hilisõhtul oma põhitöölt tulles ei suutnud ta näiteks uinuda ja tõmbas öösel kell kaks mootorsae käima ning hakkas suure toa põrandatalasid panema. ”Hommikul kell seitse olin nii kaugele jõudnud, et teadsin täpselt, mida mul ehituspoest vaja, ja sõitsin materjalile järele,” tunnistab ta. Ühe toaga läks reeglina nädal. ”Kui Ruth reedel tuli, oli tema ülesanne värvima hakata,” meenutab Tõnu.
Seoses renoveerimisetappide valmimisega on Tõnul ka mitu lõbusat lugu jutustada. Kui Ruth õhtul koju tuli, oli Tõnu juba vannitoaboileri paika pannud ja vahepeal peretütar Kertule öelnud, et nüüd saate vabalt nõusid pesta. Viimane aga emale midagi ei maininud. Nii juhtuski, et Ruth pesi külma veega kõik nõud, siis aga astus oma toast välja Kertu ja keeras soojakraani rahuolevalt lahti. WC valmimisega aga viskas omakorda sarnase vimka Ruth tütrele. Vaadates vanu pilte enne renoveerimist, saab järjest selgemaks, et Tõnu ja Ruth on hakkama saanud millegi tõeliselt vägevaga uskumatult lühikese aja jooksul. Nii juhtubki, kui tegijaile on viimistlus ühtaegu nii meeldiv kohustus kui loomingulist väljundit pakkuv tegevus.
