Tartu ülikooli proviisoriõppe tudengite uurimistööde teemaks on läbi aegade olnud Eestis müügiluba mitteomavate välismaiste (põhiliselt Venemaa) ravimite võrdlused. Analüüsitud on peamiselt küll retseptiravimeid, kuid usun, et käsimüügiravimitega saab paralleele tõmmata küllaltki hästi.
Uuringute tulemused on näidanud, et üldiselt vastab toimeainesisaldus pakendil esitatud ainekogusele, küll aga võib olla erinevusi aine vabanemises ravimivormist. See tähendab, et mujalt sissetoodud, Eestis müügiluba mitteomavate preparaatide puhul võib raviaine vabanemine olla kehvem ning ei pruugi vastata Eestis kehtivatele nõuetele.
Kindlasti tuleb siinkohal rõhutada, et Euroopa Liidus kehtivad käsimüügi- ja retseptiravimitele ühtsed nõuded. See, et toode ei oma Eestis müügiluba, ei tähenda, et tegu on ebakvaliteetse preparaadiga ja seda ei tohi kasutada. Põhjuseid, miks mingeid ravimeid Eestis ei turustata, on mitmesuguseid: liiga väike turg, turul palju konkurente sama toimeainega ja muu.
Kui aga vaadata ravimeid, mis pärinevad väljastpoolt Euroopa Liitu, siis tekivad küsimused juba ainete koostise kohta. Kas kasutatud abiainete hulgas ei ole Euroopa Liidus keelatud aineid? Kas tootmisele esitatavad nõuded vastavad Euroopa Liidu nõuetele? Kas toimeaine on läbinud erinevad kvaliteeditestid ja -nõuded? Kas valmis preparaadile on tehtud erinevad kvaliteeditestid ning tagatud on piisav ohutus? Seega tasub eelistada Euroopa Liidus kontrolli läbinud ravimeid.
