Mõnelgi vanemal lugejal võib siiani meeles olla laul, mida esitas kunagi ETV laste lauluvõistlusel üks mehise olemise ja häälega koolipoiss valsirütmis:
Milleks on vaja koolimaja, et peab õppima siin?
Lisaks veel kõigel õpetaja, tuju see nullini viib.
Oh seda ema, räägib ka tema: õppida polegi piin.
Lisab siis isa: poiss ole visa, elutee algus on siin…
"Selle laulu nimi oli "Koolivalss" ja aasta oli siis 1967. See oli esimene laste lauluvõistlus, enne "Entel-tentelit". Olin ainult publiku lemmik. Esimene oli hoopis minu hilisem pikaajaline kolleeg teatris Vivian Laane, praegu Vivian Kallaste," muheleb laulja Jassi Zahharov. "Mina vist olin teine. Laulu kirjutas üks lapsevanem mingiks kooli tähtpäevaks ning see leidis väga suure kõlapinna."
Vanaema oli lapsepõlve päike
Kuigi võiks arvata, et Jassi lauljatee sai alguse just sealt, siis nii see ei olnud. "Olen küll juba väikesest peale laulnud, aga tegelikult tahtsin saada hoopis arstiks. Minu kadunud ema oli meditsiiniõde, käinud operatsiooniõena läbi kogu sõja. Tema vanus oleks praegu kaugelt üle saja aasta. Ema käis tööl, tegi pikki päevi. Palgad olid üliväikesed ja elasime tol ajal raskelt. Terve Eesti elas raskelt, ülesehitustöö käis pärast sõda."
Väike Jassi veetis päevi vanaemaga. "Tema õpetas mulle kirjatarkuse selgeks, lugemist, matemaatikat – vanaema oli haritud inimene, rääkis mitmeid keeli. Kui kooli läksin, siis oskasin juba vabalt lugeda ja kirjutada, tol ajal seda kooli minejalt ei nõutud.
Vanaema oli minu lapsepõlve päike. Ema oli tööl, tal oli raske, tema oli karmima olemisega ja mind niimoodi ei hellitanud," meenutab laulja.
Armsa vanaemaga, kes suri 1960. aastal ja puhkab Tartus Pauluse surnuaial, on seotud üks eriti tähtis mälestus. "Vanaema soov oli, et mind ära oleks ristitud. Meie koguduse õpetaja oli legendaarne Harri Haamer, tema oli vanaemaga hea tuttav ja ta ristis mind vanaema surivoodil."
Aeg vist on liigestest lahti
Jassi kerib mõttelõnga edasi: "Kui ma nüüd vaatan selle kuuekümne aasta taha, siis need asjad, millest me rääkisime ja mis vanaema rääkis, on praegu võimendunud. Sealt olen saanud oma eluväärtused ja eluhoiakud, mis kahjuks tänase päevaga mitte sugugi enam kokku ei lähe – mind ümbritsev elu on paljuski muutunud mulle mõistetamatuks. Aga olen väga tänulik, et nad on mind selliseks vorminud."
Tol ajal ei olnud nii nagu praegu. "Kui inimesed tahtsid luua perekonna, siis mõtlesid enne kümme korda hästi läbi; nad ei lootnud mitte kellelegi, sest loota said vaid iseendale. Ja lapsed kasvasid küll lihtsalt, aga kasvasid kõik inimesteks. Tänapäeval selle külluse juures kipub olema millegipärast vastupidi. Mida rohkem sa toetad ja annad, seda rohkem vingutakse," leiab Jassi.
"Tol ajal ei räägitud ega targutatud: kasvatamine käis isikliku eeskuju toel. Suunati ja räägiti vähe, aga see mõjus, sest seda tehti õigel ajal õiges kohas. Siis olid need asjad ikka õiges paigas. Lapsukesed kasvasid kõik töökateks ja tublideks inimesteks. Ma ei taha küll öelda, et olen töökas ja tubli – las seda otsustavad teised –, aga ma kuulun sellesse põlvkonda ja mul on selle üle väga hea meel."
Ent arstiks Jassi ei saanudki. "Laulmine tungis läbi luu ja liha, läbi seina ja müüri. Juba lasteaias olid esinemised, koolis aktustel ülesastumised. Tegutsesime oma lauluõpetaja Helju Keskpaluga regulaarselt ja seda täitsa fanatismini, mida ma ei saa kahjuks enam öelda," kõhistab ta naeru.
"Ema laulis ka kirikukooris, mulle meeldis kirikus käia ja orelit kuulata. Nüüd olen juba aastakümneid kirikus jõulukontserte andnud – see on nagu mingi jätk, ettekirjutus, et pean minema pühakotta."
Lava annab jõu ja väe
Peale sunnitud paus – kontserte ei toimunud, teatrid ja ooperimajad olid kinni – pole olnud ka Jassile kerge. "Kõikidele lavainimestele mõjub selline olukord destruktiivselt: nii näitlejatele, balletiartistidele kui ka lauljatele – kõikidele, kes on lavaga seotud. Lavainimesed peavad olema laval: seal toimub nende areng, seal on läbielamised, lava annab jõu ja väe," tunnistab ta. "Lavainimene peab alati olema laval, sest see on kõige parem, kõige õigem koht tema arenguks ja tema vormis olekuks. Ei piisa, et oled proovisaalis – see kõik ei asenda elusat etendust," toonitab laulja. "Mul on õnneks olemas ateljee, kus me iga päev koos abikaasaga harjutame, ta on mul kontsertmeister ja nagu treener, kes hoiab mind vormis." (Jassi abikaasa on tuntud kontsertmeister Zoja Hertz. – Toim)
Laulja täheldab, et kuigi eelmine aasta oli väga raske, siis ta elas selle kuidagi lihtsamini üle, kuigi piirangud kehtisid palju kauem. "Aga selle aasta algus on läinud natuke raskemalt. Ei tea mispärast, aga eks see ole ka mingi moraalne väsimus ja muidugi mõjub vaimsele tervisele."
Liikudes saab vaimu tasakaalu
Samas nendib laulja: "Nüüd peab igaüks ise vaatama, kuidas ta hakkama saab – oma asjadega ise tegelema ja nende eest vastutama. On hea, et inimene ise vastutab, sest kui ta teab, et kellelegi loota ei ole, siis on uppumine tema enda asi. Siis ta õpib. See on natuke karm, aga nii ta on. Sest kust sa tead, kui sulle kõik ette-taha ära tehakse? Aga kui sa taipad, et sinu taga ei ole mitte midagi, on ainult kuristik, siis käitud hoopis teistmoodi."
Jassi täpsustab, et pere toetus peab ikka olema. "Aga mõtlen ühiskonna ja riigi seisukohalt: et inimesed ei ootaks almust riigi käest. Õnneks eestlased on alati ise pidanud hakkama saama."
Ka tervise eest hoolt kandmine kuulub hakkama saamise juurde – seda teab Jassi raudselt. "Eelmise aasta kevadel kinkis abikaasa mulle sünnipäevaks kümme individuaalset treeningtundi personaaltreeneriga. Ta oli hirmsasti närvis, et kas see mulle ikka meeldib, aga olen suisa vaimustuses. Minu personaaltreener oli Rauno Rikberg, kes praegugi vaatab, kuidas mul läheb, ja kellega arutan, kui on mingeid küsimusi."
Lisaks hakkas Jassi käima koos abikaasaga palju matkamas. "Eelmine aasta oli esimene üle mitmekümne aasta, kui nägime, kuidas loodus tärkab kevadel ja kuidas läheb magama hilissügisel. See oli omaette suur elamus. Me oleme käinud kõik matkarajad läbi ja ammutanud neist palju jõudu ja energiat."
Tagajärgi ei tea keegi
Paljudel inimestel on raske, sest neil ei ole võimalik mitte kuhugi minna, kõik naudingud väljaspool kodu on ära võetud ja ainuke asi, mis on järele jäänud, on jalutamine.
"Minuvanustel on seda kergem taluda, sest ega me väga ju ei otsi seltsi. Kui sõpru on, on hea, aga kui ei ole, siis ei saagi enam olema. Mina selle all väga ei kannata, aga vaata, mis on noorte ja lastega, kel pole võimalik käia koolis või käivad seal tükati ega saa omavahel suhelda. Kujutan ette, et nendele on see väga raske trauma. See jätab jälje. Nende jälgede tagajärjed tulevad alati hiljem ja löövad mingil moel välja. Vaimne tervis hakkab kõikuma."
Nüüdne kriis sattus meil talvisele, kõige pimedamale ajale. "Päikest ei ole ega eriti tule – see on suur katsumus, mis vajab tegelikult suurt enesedistsipliini, et sellega toime tulla. Aga lõppude lõpuks see asi peab ikkagi lõppema. See on meie sõda – Ivo Linna ütles seda ühes usutluses väga hästi. Kuid me veel ei tea, mis selle tagajärjed on."
Kui saal on maske täis
Vahepeal sai siiski kontserte-etendusi anda, kuigi saal tohtis olla vaid pooltäis. "Seda on huvitav vaadata. Kõik istuvad maskis: saal on valgeid maske täis. Mõtlesin, kuidas saab etendus inimesteni jõuda, maskidega võib olla ju raske jälgida ja vastu võtta. Aga vastuvõtt oli täiesti uskumatu. Inimesed olid tänulikud: nad tõusid püsti, aplodeerisid selle maski tagant, silmad põlesid peas. Aga küllap olid saalis ainult need inimesed, kes teatrit jäägitult armastavad, sest see kontingent, kes käib teatris ennast näitamas esietenduste aegu, loomulikult ei tule," möönab Jassi.
"Kahjuks mulle tundub, et sel hirmsal koroonaajal on pihta saanud just need, kes armastavad teatrit, lihtsad intelligentsed inimesed. Paljud on kaotanud töö, kaotanud lähedasi. Kas nüüd, kui ükskord kõik uuesti lahti läheb, hakkab neid üldse nii palju teatrisse tulema?" muretseb laulja.
Tulevikuplaane saab küllap praegugi teha. "Kui nüüd jumal annab ja kuidagi saame, siis märtsikuus peaksime tegema traditsioonilisi kontserte meestelt naistele. Olen seal iga-aastane osaleja olnud. Tänavu lööb kaasa ka tuntud noori lauljaid. Kui võimalik on, siis läheb lahti," on Jassi ettevaatlikult optimistlik.
"Rahvusooperis peaksime samuti etendustega jätkama. Repertuaari tuleb tagasi "Lõbus lesk", kus osalen. Suvel võib-olla prooviks teha mõõduka suurusega tuuri, sest ega ma palju enam ei jõua," nendib laulja ja lisab: "Aga kuna ma enda kallal töötan ja hoian end vormis, siis olen ma täiesti rivis ja mulle antakse ka rolle, jõukohaseid loomulikult – kaanest kaaneni enam ei tee. Selles suhtes on nad suhtunud minusse mõistvalt: olen selle üle rõõmus ja nendele väga tänulik."
Tervis ei allu kompromissidele
Tervislikud eluviisisid ei ole Jassil vaid viimaste aastate asi. "Seda teen juba ammu: jälgisin oma toitumist ja tahtsin alla võtta, sest ma ei meeldinud endale. Ega ma endale praegugi väga ei meeldi, kui peeglisse vaatan, aga midagi pole teha. Pean sellega rahul olema, mis on, aga püüan end natuke parandada," on laulja eneseirooniline. Õnneks on sportimisharjumused täielikult juurdunud. "Käin jõusaalis treeneri juhiste järgi treenimas kolm korda nädalas."
Eriti rangelt jälgib Jassi toitumist. "Söön kaks korda päevas: hommikul ja lõunal. Õhtul joon ainult teed, isegi siis, kui on etendus. Ja sellest jätkub, organismil pole rohkem vaja."
Suitsetanud ei ole ta pärast sõjaväge kunagi. "See ei hakanud lihtsalt külge," täheldab ta. "Alkoholi tarbisin nooremas eas küll, aga lõpetasin 33-aastaselt täiesti päevapealt. Põhjust ei olnudki, lihtsalt elu pani valikute ette. Teatris oli väga palju tööd, aga tervis on mul ainult üks. Midagi pole teha, see ei allu kompromissidele."
Eks tervisemuresid on ikka. "Ega siin midagi teha ei ole, sest sa võid ju pealt sile välja näha, aga seest oled sa ikka nii vana, kui sa oled, kurivaim," muigab ta.
Selg teeb elu kibedaks
"Ma teen kõik selleks, et tunneksin ennast paremini. See nõuab suurt enesedistsipliini, süsteemsust ja iseloomu. Aga ega ma lahmida ei saa: minu tegevused peavad olema kõik kalkuleeritud tegemised-olemised-istumised-astumised. Tervisehädad on ju kõigil olemas, kuigi ega nendest pole tarvis rääkida. Nagu vanaema mulle ütles: "Ära ilmal valu kaeba." Ja see on väga õige."
Selg aga annab lauljal siiski tunda. "See on Nõukogude armeest, juba üle 40 aasta. Olin suurtükiväes, kus tõsteti koos meeskonnaga suurtükke ja ka mürsukaste, mis olid samuti rasked. See oli muidugi ammu-ammu, aga nüüd järsku selle aasta jaanuaris jäin liikumatuks. Kümme päeva olin voodis siruli. See oli väga dramaatiline: hambad ristis ja neljakäpukil tõmbasin end voodist istuma, kuidagi ühe käega pesin nägu, ja siis jälle tagasi," kirjeldab Jassi ebameeldivat kogemust.
"Mul käis kodus üks tuntud arst, kes nii palju aitas, et sain jalad alla. Aga valu on ikkagi ja ka hingata on valus. Lauljad ju hingavad end täis: sügavale, kuni sabakondini välja. Terav valu käib läbi. Kardan aevastada või köhida," möönab ta.
Stress nühib närvikava
Tervisliku eluviisi kolmas tähtis osa on loomulikult magamine. "Sellega on keeruline," ohkab laulja. "See funktsioon käib mul üles-alla. On perioode, kus magan võrdlemisi hästi, on aegu, kus halvasti. Magan paremini siis, kui on vähem tööd. Kui tööd on palju – kontserttuurid, teatris etendused –, siis on asjad halvemini. See on mul läbi aja niisugune rusikareegel olnud."
Millest see tuleb? "Noh, eks närvikavast, see on kulunud, ära nühitud. Artisti või lavainimese konstantne seisund on ju stress," tunnistab ta. "Looming sünnib alati stressi abil. Piltlikult öeldes on see kastrul, mis keeb, ja sa surud sellele kaane peale, aga see võib iga hetk ära lennata, eks ole. See podisemine ei ole midagi muud kui rõhk, stress. Stressi kaudu me loome, läbi valude, läbi otsingute. See kõik on aga närvisüsteemile ja südamele suur koormus. Sellepärast artistid kuluvadki palju kiiremini tavainimesest, kes elavad rahuliku rütmiga."
Jassi sõnul väheneb ka koormustaluvus ja see hakkab kohe unele halvasti mõjuma. "Mida vanemaks saad, seda raskemaks läheb. Taastumisaeg kontsertide-etenduste vahel läheb järjest pikemaks. Juba sellepärast peab elama tervislikumalt: liikuma ja spordisaalis käima, tervislikult sööma, vajadust mööda vitamiine võtma, et hoida ennast tasakaalus."
See ei tähenda, et hädasid ei ole. "Aga no nendest saab üle ja neid ei maksa ka väga tähele panna. Lõppkokkuvõtteks on inimesel kõige tähtsam teada, et ta on lihtsurelik. Seda ei maksa kunagi mõtelda, et nüüd mina tulin ja mina nüüd jään. Enda eest peab nii vaimselt kui ka füüsiliselt hoolitsema ning sport aitab sellele palju kaasa."
