Uue teatrihooaja sillutab sisse korda läinud puhkus, mis on loovisikule püha aeg. Nii kui juulikuus toodi lavale viimane "Gulliveri reiside" etendus, pühkis Anti terve perega pealinna tolmu jalge alt ja põrutas Võrumaale.
Puhkus on püha
"Võrust edasi Viitinas on mu naise vanemate talu. Teeme seal vanast küünist suvemaja. Meile põhimõtteliselt sümpatiseeris Hiiumaa ka väga, aga siis saime selle maamaja. Tegelikult ma ei olegi niivõrd asukohas kinni, asjad lihtsalt juhtuvad. Naisele on muidugi väga tähtis, sest tema on kõik oma lapsepõlve suved seal veetnud. Mina olen nagu sisserändaja, ehkki mul ema kaudu on ka Võru sugulasi," jutustab Viljandist pärit Anti.
Kuigi suur osa puhkusest tähendas ehitamist ja rassimist, on see aeg olnud täiesti endale. "Iseküsimus on muidugi, kui palju sa lastega jõuad ehitamise kõrvalt tegeleda, samas oled nendega koos iga päev," arutleb kahe lapse isa. Üheskoos toimetatakse siiski ka: käiakse järve ääres ja nauditakse kaunist loodust. "Mul läheb juba kolmas aasta nii, et isegi kui mulle pakutakse tööd puhkuse ajal, siis olen ära öelnud. See aasta isegi ei pakutud enam! Materiaalselt võib töö ju kasulik olla, aga siis otsustadki, mis tähtsam on."
Enda jagamise keerukas kunst
Septembri algus ei tähenda üksnes uut teatrihooaega, vaid ka laste kooli ja lasteaeda minekut. Peagi üheksaseks saav tütar Kioko õpib juba kolmandas klassis, poeg Luke saab oktoobris kolmeseks. Enda jagamist peabki Anti näitlejaameti puhul kõige suuremaks katsumuseks. Tihedal tööperioodil tuleb aega võimalikult nutikalt kasutada, sest vastasel juhul näeb lapsi alles siis, kui on unejutu lugemine.
"Ma olen hommikuinimene ning viin tavaliselt Luke lasteaeda ja saadan Kioko kooli. Ega me ise ka pole oma elu lihtsaks elanud. Naine lõpetas just magistriõppe ja teeb toimetajana samuti loomingulist tööd, mis ei ole kellast kellani," muigab Anti. Seega kutsutakse vajaduse korral mõnikord vanavanemadki appi. Vahel lippab Tallinnas Kalamajas elav näitleja proovide vahel lõuna ajal koju, et jalutada koera ning koolist saabunud lapsele ehk süüagi teha. "Eks see käib etapiti. On ka neid aegu, kui õhtul proove pole ja on sellevõrra lihtsam."
Lapsed õpetavad kannatlikkust
Lastega koostegemistest rääkides möönab Anti, et mingi superisa ta pole, et teeks kõiksugu asju, küll aga tähtsustab ta perele pühendatud aega. "Praegusel kiirel ajal tunnen vahel, kuidas mu sütik on väga lühike: et miks sa seda või toda ei teinud. Õige pea üheksasega neid lahkhelisid ikka on, et mida võib ja mida mitte. Tegelikult peab andma rohkem aega. Seda peab endale kogu aeg meelde tuletama," mõtiskleb ta. "Lastelt saad sa jäägitu armastuse ja nad on nii avali. Isegi kui nad pahased on, siis armastavad nad sind ikkagi. See on kõige toredam tunne, kui tajud, et oled talle maailmas kõige tähtsam."
Tõelise lavakunstimeistri arsenali kuulub kindlasti ka psühholoogioskusi? "Nii nagu psühholoogid ise on tihtipeale kõige rohkem krussis, on näitleja ka. Laval ma suudan ära petta, aga kas ma päris elus suudan ja kas peabki? Ma ei ürita kodus kedagi teist mängida. Ja kui ongi tihedam periood ja olen väsinud, siis ütlen seda. Samas, kui ise oled kogu aeg ära, siis võta mõistus pähe: pööra neile tähelepanu ja ole nende jaoks olemas!" Vahel piisab Anti sõnul sellestki, kui minna lihtsalt lapse tuppa ja rääkida temaga. Väärtuslik aeg leitakse ka koos koera jalutama viies.
Neljakümneselt lapspeaosi ei mängi
Kui Antilt küsida, kas nukuga või nukuta, siis teeb ta ruttu selgeks, et tegelikult on ta lihtsalt näitleja, kes on muuhulgas omandanud nukunäitlemise oskuse. "Kui on vaja mängida nukuga, siis ma mängin. Iga kord, kui on nukutükk, siis loomulikult esimese asjana saad nukuga tuttavaks ja õpid uuesti, aga ma ei pea end väga suureks nukumängu talendiks, kaugel sellest," selgitab ta. Ka viimatised peaosad, mis Antile on usaldatud, ei ole nukutükid. Väga tihti pole peaosigi olnud, erandiks viimane aasta.
"Ega ma sellest väga puudust ole tundnud. Ilmselt on põhjus selles, et töötan NUKU teatris ja siin ongi rohkem sellist ansamblimängu. Tihtipeale mängivad peategelase suureks hoopis teised. Ja kui ka on peaosa, siis need on tihtipeale lapstegelased, keda ei sobi mängida, kui oled juba 40-ndates," naerab Anti.
Ühtlasi tunnistab ta, et kui nelikümmend ette lõi, siis pani korraks mõtlema küll. Nüüd aga on kõik sõbrad riburada pidi ületanud neljanda aastakümne läve ja see paneb Anti rõõmsalt muhelema. "Praegu on juba kõik hästi. Midagi keskeakriisi moodi ma ei täheldanud, lihtsalt see numbrimaagia pani mõtlema. Ma ei tea, võib-olla 50 on uuesti hirmuäratav."
Hea seltskond innustab
Mis aga hoiab samas teatris nii pikalt? Anti tunnistab, et viimase 18 aasta jooksul on olnud ka neid mõtteid, et ehk peaks pausi võtma, kuid ta pole seda teinud. "Mind hoiab siin seltskond – head inimesed. Olen siit leidnud endale kaks väga head sõpra." Üks neist on Anti garderoobikaaslane Taavi Tõnisson ja teine teatri kunstiline juht Mirko Rajas. Üheskoos saadakse vahel kokku ka töövälisel ajal ja lävitakse pereti. "Mulle meeldib siin. Ja kuni mina meeldin siinsetele inimestele, siis ongi vist hästi."
Nüüdseks on teatris tagasi mõnigi noor näitleja, kes esimesi näitlejatarkusi saanud NUKU noortestuudios just Anti käe all. "Nad on väga andekad ja nii peabki olema. Võib-olla kunagi kukkus nende jaoks minu suust kulda, aga praegu mängime kui võrdne võrdsega ja seda on väga lahe näha. Uhke ka natuke!" See omakorda nõuab enda vormis hoidmist, et neile mitte alla jääda.
Üle 10 000 sammu päevas
Igapäevaselt hoiab Anti end vormis, jälgides sammude saaki. "See töötab hullult hästi! Suvel ei pidanudki midagi tegema, sest kui ehitad maal, lähed sauna ja tuled saunast, siis järve äärde – kõndimist on nii palju. Ühel hetkel avastasin, et kehakaal on kuidagi vähenenud. Vaatasin siis äppi, et oot, mul on samme ka hästi palju. Ja kui linna tulin, siis täitsa teadlikult hakkasin jälgima. Kui käin hommikul koeraga väljas, teeme vähemalt pooletunnise ringi, aga kui vähegi jõuan, siis tunnise. Keskmine on üle 10 000, vaat et isegi 15 000 sammu päevas."
Võib vaid oletada, et kui Anti kannaks käe peal nutikella, siis näeks ta veel suuremat numbrit, sest äsja esietendunud "Röövel Hotzenplotzis" on üksjagu jooksmist. Muist etenduse ajast tassitakse teist inimest kukil, mis eeldab väga head vormi.
Trennist rääkides jääb Anti siiski kidakeelseks. "Ma olen küll vahelduva eduga trenni teinud, aga see on pigem selline, et võtad ennast kolmeks-neljaks kuuks kokku ja sinna see jääb. Ma valetaks, kui ütleks, et olen suur trennitegija. Minu trenn on sammude lugemine."
Kõik algab peast
Anti tunnistab, et elus on tulnud ette hetki, kui ta on suutnud keha käest ära lasta, aga siis on võtnud end uuesti kokku. Milliseid trikke ta selleks kasutab? "Siin (näitab pea suunas). Peas on. Nii kui hakkad trikitama või ma ei tea mis dieeti pidama, siis see ajab hulluks. Ma ei tee praegu mitte midagi ja olen kolme ja poole kuuga võtnud juba seitse kilo alla. Nojah, kõnnin! Ja võib-olla teadlikult söön vähem või tean, mida söön. Aga ekstra ma selleks ei tee midagi. Kui mul on võileivaisu, siis teen võileiva ja panen majoneesi ka peale!"
Samamoodi teadlikult laseb Anti kiirematel perioodidel pea tühjaks ja naudib vaikusehetki. "Ma muidu olen suur raadiokuulaja, aga viimasel ajal ei pane ma kõndima minnes midagi kõrva. Või mõtlen ise nii tarku mõtteid, et ei vaja teiste omi juurde," naerab näitleja. "Lihtsalt jalutan ringi ja vaatan, kui ilus on Noblessner ja üldse Tallinn."
Uinak kas või keset päeva
Sügiskuud toovad kaasa esimesed viirusepuhangud, samas käib teatris kõige tihedam periood, mil jõululavastusedki valmimas. Intervjuu ajal helistab Antile tütar, kes on pihta saanud vastiku kurguviirusega. Kuidas näitleja sellistel puhkudel oma tervist turgutab?
"Ma ei tee midagi konkreetset. Ma tõesti ei ole selline inimene," tunnistab Anti. "Ühel hetkel on haigus kolaki käes. Kui tuleb palavik, siis võtan selle kohe alla, mida ei tohi teha. Aga kui mul on palavik, olen ma nagu zombi ja ma ei suuda nii olla."
Nii nagu teatrimees Panso on omal ajal õpetanud, et näitleja on kas laval või surnud, pole Anti pärast peaaegu ühtki etendust ära jäänud. Ent ta ei too seda kindlasti eeskujuks. "Minu pärast on vist tõesti ainult üks kord etendus ära jäänud, aga ma ei arva, et keegi teine peaks samamoodi tegema. See ei ole midagi, millega vastu rinda taguda. Kui inimene on haige ega ole võimeline endast andma, siis ta ei pea seda tegema."
Üks nipp siiski Antil on, kuis jõudu koguda, ja see on väike uinak. "Selliseid hetki ei ole väga tihti, aga kui võimalus tekib, siis suudan nipsust magama jääda. Mulle piisab ka poolest tunnist ja see on väga mõnus."
Reisimine paneb silmad särama
Muidugi on tähtis roll akude laadimises ka mõnusal puhkusel. "Ma arvan, et see suvi oligi parim puhkus," leiab Anti. "Me polnud päris mitu aastat kusagil käinud, kui suve lõpus tuli eksprompt Itaalia reis. Selline riigist või tavakeskkonnast väljasaamine on väga hea ja aitas päris hästi. Me elasime tänu headele sõpradele villas ja ka lastele meeldis, nad said ujuda ja puha."
Kui aga veelgi unistada, siis kirsi tordile paneks, kui jupike puhkust oleks ainult abikaasaga.
"Tegelikult oleks vaja puhkuse lõpus umbes kolme päeva puhtalt endile. Oled terve suve lastega, aga vahepeal tahaks naisega teineteisele otsa vaadata. Muidugi, kui me läheme reisile, võtame lapsed kaasa, sest tahad neile ka seda elamust pakkuda, aga vahepeal tuleks leida aeg puhtalt endale. Lähed kuhugi, näiteks Amsterdami, ja ärkad täpselt see kell, mil tahad, või otsustad, et see päev üldse linna peale ei lähe. Tagasi tulles oleks laetud ja uut energiat täis. Ma arvan, et lapsed oskaksid ka seda hinnata," mõtiskleb Anti.
Armastab oma tööd
Kui Anti selle aasta erinevaid tegemisi hakata üles loetlema, siis koguneb neid muljet avaldav hulk. Kas see tähendab, et tuleb mõni projekt ka ära öelda? "Praegu ei saa öelda, et peaks seda tegema. Kui nii võtta, oli mul see aasta hoopis tavapärasest lahedam. Aasta algusest kuni "Röövel Hotzenplotzi" lavastuseni ei olnud mul proove. Mängisin oma vanu reaetendusi. Mulle anti võimalus, et las vahepeal teevad teised, ja see oli väga mõnus. Naine lõpetas ka parasjagu magistriõpinguid, sain rohkem kodus ja lastega olla," jutustab Anti.
Ühe põnevaima ettevõtmisena toob Anti välja "Ükssarviku" filmivõtted, mis jäid tegelikult eelmisse aastasse. "See oli päris lahe. Filmitegemise spetsiifika iseenesest on juba teistmoodi kui teatris. Ja mulle täitsa meeldib töö kaameraga," avaldab Anti.
Tema mängitav värskeim tegelaskuju röövel Hotzenplotz ütleb lavastuse lõpus, et inimene peab tegema seda, mida tahab, mitte mängima kogu aeg ühte rolli. Sama põhimõte kehtib Anti elus. "Ma teen seda tööd, mis mulle meeldib – see on kõige tähtsam. Kui enam ei meeldi, siis peaks mõtlema, kuidas edasi."
