Eestis kasvatatavate sortide kohta praegu statistika puudub, kaudsete andmete põhjal võib öelda, et neid on 80–90. Tunneme vaid selliseid, millele tehakse Eestis seemnekasvatust. Seepärast on väga raske teada neid vanu sorte, mida veel praegu taluaedades võidakse kasvatada. Samuti on mõned neist levinud mitme erineva nime all. Kartulisortide kohta on Eino Võsaste välja andnud raamatu „Kartulisordid Eestis läbi aegade”. Kasutan selles loos mitmeid andmeid tema trükisest.
Huvitav algus
Millal kartul Eestisse toodi, selle kohta detailsemad andmed puuduvad. Habaja mõisniku von Hunniuse teatel jõudis see köögivili Eestisse ja Soome 1730–1750, doktor Julius Aamisepa järgi 1740–1760, põldudele aga 1840–1850. Enne seda kasvatati kartulit vaid üksikutes mõisa- ja taluaedades. Siis jõudsid Eestisse ka esimesed välismaised sordid, põhiliselt Saksa omad. Näiteks Hummuli mõisas oli 1894. a võrdluskatses juba 136 sorti. Kuid katsetajaid oli ka enne seda. Nendest aegadest võivad pärineda veel praegugi mõnes taluaias kasvatatavad sordid, nagu ’Early Rose’ (mainitud 1875), ’Väike verev’ (teated 1884), ’Odenwalder blaue’ (’Odenwaldi sinine’, mainitud 1901–1915).
’Väikese vereva’ kohta on Aamisepp öelnud, et see on tundmatu päritoluga sort, kuid kõige tõenäolisemalt oli selleks mõisates levinud sort ’Kleine livländische blaue Speisekartoffel’. Praegu on see Eesti sordilehes säilitussordina, mis tähendab geneetiliste ressursside säilitamise seaduse järgi, et sort on kohanenud Eesti oludega ning seda ohustab aja jooksul inimtegevuse või keskkonna muutuste tõttu kadumine, mis toob kaasa geneetilise mitmekesisuse vähenemise. Sordi saab sordilehte võtta, kui seda on Eestis ajalooliselt kasvatatud ja see on siin kohanenud, kui see on eristatav, ühtlik ja püsiv ning omab sordinime. Eesti sordilehes on samuti säilitussordina Eestis enam kui 100 aastat tagasi levima hakanud kartulisort ’Endla’. Sellel on teadmata päritolu. Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) geenipanga kollektsiooni toodi ’Endla’ Lääne-Eesti talust, nimi pandi perenaise eesnime järgi.
Suurema saagi poole
Teave Eesti mõisates kasvatatavate kartulisortide kohta Esimese maailmasõja aastatel oli juhuslik, lõppedes 1915 sootuks. Seoses Jõgeva Sordiaretusjaama asutamisega 1920. a märkis doktor Aamisepp, et „…töö algaastail oli kartuli sordiküsimuse väljaselgitamine kõige akuutsem, sest oli vaja vanu, aastakümneid kasvatatud sorte saagikamatega asendada”. Nii toodi Eestisse 1924. a Šoti päritoluga ’Jorgi hertsog’ (’Duke of York’, ’Erstling’), mida kasvatatakse mõnes aias ka tänapäeval. 1923. a tõi Jõgeva Sordikasvandus sisse Saksa sordi ’Varajane kollane’ (’Allerfrüheste gelbe’). Selle viljelemise kohta andmed puuduvad. Siinjuures ei tohi seda segamini ajada praegu veel kasvatatava vana, Lätis 1948. a aretatud sordiga ’Agrie Dzeltenie’ (’Varajane kollane’, vahel tuntud ka kui ’Läti varajane kollane’). 1926 tõi Julius Aamisepp Eestisse Hollandi sordi ’Bintje’, mida kasvatatakse praegu Euroopas päris palju ning veidike ka Eestis. Veel võib meie aedades kohata Hollandi 1962. a aretatud sorti ’Desiree’.
Tänapäevased lemmikud
Eesti oma sortidest on praeguseks väga populaarseks saanud Julius Aamisepa aretatud ’Jõgeva kollane’, mis anti tootmisse 1942. a ja seemet toodeti kuni 2002. aastani. Uuesti kanti see sordilehte 2010, kuid siis juba kui säilitussort. Nõukogude ajal oli kõige levinum Eesti sort ’Sulev’, mis anti esmakordselt tootmisse 1960. a. Nüüdseks on see vaid Venemaa sordiregistris. Eesti vanematest sortidest võib nimetada veel ’Andot’, mis anti tootmisse 1973. Praeguseks ETKI seemnekasvatust ei tee ning tulevikus soovime selle Eesti sordilehte võtta säilitussordina. Väga raske on nimetada parimat Eesti kartulisorti. Kui vaadata läbi aegade, siis arvan, et ’Jõgeva kollane’, millel on nüüdseks vanust juba üle 70 aasta. 2010. aastal Eesti Vabaõhumuuseumis korraldatud kartulisortide maitse hindamisel sai „kuldmugula” tiitli ’Ando’. Siis testiti seal Eestis enim kasvatatud sorte. Suurima kasvatuspinnaga ja seega populaarseim on meil praegu Saksa sort ’Laura’. Tegelikult on igal inimesel oma eelistused kvaliteedi osas. Kartul eelistab parasniiskeid saviliiv- ning kergeid ja keskmisi liivsavimuldi. See köögivili annab suuremat saaki, kui muld on vee hea mahutavusega ja aeroobse keskkonnaga. Siis võib üks taim korraliku väetamise korral moodustada üle 20 mugulaga pesa.
Autor Aide Tsahkna on Eesti Taimekasvatuse Instituudi vanemteadur, kartuliaretaja
