Lutheri kvartali katusekorteris ootab ees pealtnäha mittetajutav vastuolu. See on soojust täis tehasehoone. Seal on ka suured aknad ja avarad ruumid, kuid perenaine armastab hoopis hämarust.
Tartu ülikooli teadur Peeter Paaver elab oma kätetööna valminud omanäolises kodus Tartus Karlovas.
Annelinnas üsna kaua elanud mehel oli kindel soov leida oma elupaigaks vana ja tingimata puidust ehitatud maja. Väljavalituks osutus sõja lõpus, 1945.
Tallinna lähiümbruse olustik meenutab sageli Eesti väikelinnu: palju rohelust, vähe liiklust ja vaid harvad jalakäijad. Kaugemalt tulijale on Eesti igas mõttes rahusaar keset närvilist ja ülerahvastatud maailma.
Helena ja Henry Ruthe on oma korteris esile toonud selle avaruse ja elegantsi – nähtused, mis 1950ndatel ehk maja valmimise aastatel olid enamasti olemas vaid teoorias.
Stalini-aegsetele korteritele on tekkinud värske vaade ja kuna tollest ajast pärit k
Stalini-aegse maja sisemuses ootab ees avar, kõrgete lagedega valgusküllane kodu. Sõbrad, kes külla satuvad, ütlevad «Pariis!», «Lissabon!», «Berliin!», iseloomustamaks selle kodu atmosfääri.
„Vanades majades on ruum ise niivõrd ilus ja nauditav, et justkui ei peakski enam midagi tegema,” sõnab Piret Tamsalu, kes kujundas poeg Eriku esimese oma kodu.
„Poeg lasi mul tegutseda, mulle see väga sobis,” ütleb Eesti suurimas kivi-ja bituumenkatuse