Enam paremini kui Helen Leemets oma pere elamist kirjeldab, ei saagi: „Iga päev, kui vaatan meie maja ja aeda, läheb meel rõõmsaks.”
Aastaid tagasi leidsid Helen ja Raul, et linnakorteri asemel oleks hulga toredam elada oma majas, mille ümber on suur ae
Kuidas küll saada metsane krunt aiaks? Eriti veel põhjamaa karmis looduses. Tuleb osata luua taimedele soodsad kasvutingimused.
Püsiktaimede liigi- ja sordivalikurikkust on üha rohkem näha nii eraaedades kui ka ühiskondlikel rohealadel.
Maja ilma katuseta pole üsna varsti maja, vaid ahervare. Aga ka siis, kui katus on küll peal, kuid katki, pole kogu majalgi pikka ilu. Parandamine tuleb ette võtta võimalikult pea, muidu on kulud üha suuremad.
Säästev eluviis ja taaskasutus leiavad ühiskonnas üha laiemat kõlapinda, ja seda ka aias.
Mõnikord takerdub suurema rauakolaka utiiliks viimine pealehakkamise taha.
Mõnda koju astudes saad kohe aru, et see päriselt elab. Tartus Supilinnas Kristeli ja Mihkli juures valdab just selline äratundmine – ei mingit viimse detailini taga aetud ideaalsust, mida teistele fotodel presenteerida.
Kriidivärv on viimase aja restaureerimise-mööblivuntsimise vingeim sõna – nimelt ei vaja selle viimistlusvahendiga katmine pinna eelnevat karestamist ega kruntimist. Poelettidel on üht-teist liikvel: Autentico, Annie Sloan, Vintro.
Francis Itani “Kohvikukompanii” on mitmekihiline romaan. Meil kõigil on elus omad leinad, igaühel isemoodi ja ometi sügavamal tasandil väga sarnased. Leinas ollakse tihti üksi, see on väga isiklik tunne.