Kui sulaveed jooksevad keldrisse, suvine päikesekiirgus kuumutab kodud ahjudeks ja tugev tuul peksab küljelt vihma vastu majaseinu, on paljudel põhjust muret tunda.
Arhitekt Must ning sisearhitektid Mari Põld ja Kadi Berens on valmis saanud uudisteose, mida saadab sirgjooneline stiilipuhtus, eksklusiivsus ning õdusus.
Eesti taluarhitektuur, kus sageli majapidamisõue ümber on erinevad puithooned – rehielamu, aidad,
Suured terrassid, mugavad istumiskohad, avarus ja kaunid vaated – suur aed on nagu mugav roheline elutuba, kus on mõnus aega veeta ja veidi ka aiatööd teha.
Paarkümmend aastat tagasi leidis pere Tartu külje all aiamaade piirkonnas sobiva krundi, kuhu ra
Rooste sööb metalli kiiremini kui me tavaliselt arvata oskame. Nii võib ehe ja haljas metall niiskes ja soojas keskkonnas seistes juba vaevalt nädalakesega pruunika korrosioonikihiga kattuda.
Pilkupaitav kohev murupind on aia ehteks. Aga igal pool muru ühtmoodi hästi ei kasva või on selleks vaja siis liiga palju vaeva näha. Õnneks on olemas palju muid võimalusi.
Kairet Pintman ja Benno Keskpalu leidsid järvekaldalt unistuste krundi ning rajasid sinna perele imelise aia.
Ligi kümme aastat tagasi, kui Kairet ja Benno veel Tartu lähistel Ihastes elasid, läksid nad Kõrvekülla naise emale külla.
„Oh sa!“ hüüatan teretuse asemel siirast imestusest, kui Käsmus Peeter Reieri juurde sisse astun. Väljast kalurielamu mõõtu maja sisemus pürib üllatuslikult avatuna ja avarana katuseni.