„Ringvaate“ toimetaja Christel Karits (55) paistab ekraanilt üksnes leebe, soe ja rahulik. Tema hääl paitab hinge ja mõjub vahepeal lausa hüpnotiseerivalt. Tuleb aga välja, et oleme temast valesti aru saanud!
Näitleja Külli Reinumägi armastab oma tööd, aga kogemused on teda õpetanud, et ainult see õnnelikuks ei tee, ja seda peab ta endale aeg-ajalt ka meelde tuletama.
Kadri Siirde ja Veiko Nuuti ning nende kahe lapse hubasel neljatoalisel korteril on ideaalne asukoht: kesklinnas, kuid vaikses paigas.
Selle laste-, kunsti- ja raamatulembese kodu mõjusa lisaboonusena lähevad kirja ka maja ümbritsevad vanad puud, mõnusa
Randmekanali ahenemise tõttu tekkivat survet närvidele, mis põhjustab käe suremist ning valu ja ebamugavustunnet käes ehk karpaalkanalisündroomi, esineb kõige sagedamini keskikka jõudnud naistel.
„Juba väiksena suunas ema mind eri käsitöövõtteid proovima, et võiksin leida selle õige ja endale omaseima käsitöötehnika,“ räägib Kaidi ning tõdeb, et kudumiskirg tekitab nende naisperes lausa võistluse: kes millised lõngad enda kätte saab.
Vestleme Ka
Salto arhitektuuribüroo käilakujud Maarja Kask ja Ralf Lõoke ning nende kaasvõitlejad on saanud viimastel aastatel hakkama vapustavate teostega ja konkursivõitude kaudu on aina lisa oodata.
Äsja on valmis saanud uhke Rapla riigigümnaasium, mis on loomul
Imre Koort hindab kodus mugavust, lihtsust ja korda ning on leidnud ainuõige asukoha kõigile iseloomu ja ajalooga esemetele.
Milline oli teie lapsepõlvekodu?
Olen sündinud Tallinnas, elasime Lillekülas, Hruštšovi-aegses majas.
„See oli täpselt nagu üks Vargamäe lugu: tuled, võtad maha võsa, korjad ära kivid ja hakkad eelkõige lastele mõeldes kodu rajama,” kirjeldab Livian Laaneots kauni aia sünnilugu.
Kõigele saabub kord lõpp, ka maakerale ja kogu ilmaruumile. On siiski üpris tõenäoline, et praegune inimkond ei pea maailmalõppu kogema. Kuid ükskord see toimub – ainult kuidas?