Päevane võrdluskogus näitab minimaalset aine kontsentratsiooni, mis on vajalik, et tagada organismi piisav varustatus ja ennetada defitsiidi tekkimist – see tähendab vitamiinide ja mineraalainete kogust, mida keha vajab, et korralikult toimida. D-vitamiini puhul on täiskasvanutel dokumenteeritud vajadus 5 μg. Kõik annused, mis selle ületavad, annavadki suurema protsendilise väärtuse. Samas tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et organism ei suuda mitte kunagi toidulisandist omastada pakendile märgitud koguses aineid 100 protsenti, ikka tekivad kaod. Selle aasta 24. augustil kinnitas veterinaar- ja toiduamet D-vitamiini puhul maksimaalseks ohutuks päevaseks koguseks 100 μg (4000 IU-d). Seega ei ole vaja 600 protsendist ehmatada – kõik on lubatud piires.
Toidulisandite pakkidel kasutatakse D-vitamiini tugevuse näitamiseks kaht varianti: ühe puhul tuuakse toimeaine kangus välja mikrogrammides, mille tähis on μg, teisel juhul kasutatakse rahvusvahelise ühiku tähist IU. 30 μg on 1200 IU-d ehk 1 μg vastab 40 IU-le. Annustamise puhul tuleks valida üks, mida jälgida: kas toimeaine kogust mikrogrammides või rahvusvahelistes ühikutes.
Eraldi teema on annused, mida tuleks kasutada diagnoositud D-vitamiini puuduse ravimiseks. Tartu ülikooli kliinikumil on väga hea juhend D-vitamiini kasutamiseks. Selles soovitatakse defitsiidi korral tarvitada suuremaid annused näidu järgi:
*kui seerumi tase on 50–75 nmol/l, siis on soovituslik tarvitada päevas 1000–2000 IU-d (25–50 μg);
*kui seerumi tase on 25–50 nmol/l, siis on soovituslik tarvitada päevas 2000 IU-d (50 μg) ning uus vereanalüüs tuleks teha kahe kuu möödudes;
*kui seerumi tase jääb alla 25 nmol/l, siis on soovituslik manustada päevas 4000 IU-d (100 μg) ning uus vereanalüüs on vaja teha kahe kuu möödudes.
