Lõikamine teeb põõsa hõredamaks, alles jäänud oksad saavad rohkem valgust ning tunnevad end paremini. Põõsas näeb välja tugev ja terve.
Kui õigesti lõigata, jäävad põõsale suures osas just sellised oksad, mis kannavad õisi. See on kõige tähtsam asi just nende põõsaste puhul, mida kasvatatakse eelkõige õite pärast (nt forsüütiad, mandlipuud, enelad, põõsasmaranad).
Millal lõigata: varakevadel või pärast õitsemist?
Lehtpõõsas ütleb oma õitsemise ajal lausa ise, millal ta ootab oksakääre.
* Varakevadel enne kasvuhooaja algust lõika neid põõsaid, mis õitsevad suve keskpaigast sügiseni: puishortensiat, jaapani enelaid, kaselehiseid enelaid, arooniaid, kukerpuid, põõsasmaranaid jt. Nendel liikidel moodustuvad õienupud jooksval suvel ning lõikamine soodustab noorte, samal aastal õitsevate võrsete kasvu.
* Kohe pärast õitsemist lõike neid põõsaid, mis õitsevad kevadel ja kevadsuvel. Nende õienupud on moodustunud juba eelmisel aastal ning sellepärast nad ongi kevadel kohe valmis õitsema. Sellised on forsüütiad, mandlipuud, ebaküdooniad, paljud enelad (tuhkur, nipponi, Van Houtte’i jt), sõstrad, viirpuud, sirelid jne. Kui neid varakevadel lõigata, eemaldad hulgaliselt õiepungadega oksi ja õitsemine jääb nigelaks.
Neid liike lõika vahetult pärast õitsemist. Lõika välja ära õitsenud õisikutega oksad ning eemalda ka kõige vanemaid oksi. Nii tekib kasvuruumi noortele okstele, millel on rohkem õiepungi. Kui lõikad kohe pärast õitsemist, jõuab põõsas kasvatada järgmiseks aastaks rohkelt uusi oksi, mis siis rikkalikult õitsevad.
