Vihmaveerennid vettpidavaks

Hannu Kaskinen

Tellismaja tagaküljele on paigaldatud üheksa meetri pikkune ümar räästarenn. Renni kandurid on renni välisküljel, mis hõlbustab renni puhastamist. | Jyrki Lukkonen

Vihmaveerennide ja -torude hooldamata jätmisel tekivad varem või hiljem hoonel niiskuskahjustused.

Uus ümara ristlõikega vihmaveerenn, mis on väliste kanduritega kinnitatud, on hea lahendus siis, kui vana renn on korrodeerunud. Renn peab vastu aastakümneid, kui seda korrapäraselt hooldada.

Ümara ristlõikega vihmaveerennis vesi voolab

Ehitustehnika asjatundjad on arvamusel, et ristlõikelt ümaras rennis voolab vesi paremini kui kandilise ristlõikega rennis. Terasrenn peab olema mõlemalt poolt kaitstud pinnaga. On olnud aegu, kui vihmaveerennide sisekülg, kus vesi voolab, oli korrosioonikaitseliselt töötlemata.
Vihmaveerenn tuleb katusekatte suhtes õigesti paigaldada; nii, et jää ja lumi sulades libiseksid üle renniääre, aga vihmavesi jookseks renni. Rennid peab paigaldama ka piisava kaldega, et vesi neisse seisma ei jääks.
Vihmaveerennide üle otsustamine on maitseasi – kellele meeldivad metallist rennid, kellele plastist. Hoonetele sobivad ehk paremini terasrennid, aga väiksematele õuehitistele ja näiteks terrassikatuse räästa jaoks ka plastrennid.