Kuidas te taimetrüki avastasite ja millega see ala teid võlus?
Kolm-neli aastat tagasi nägin fotosid taimetöötlusega kangaist ja mõtlesin, kuidas selline trükk võimalik on. Kuna ma alguses ei leidnud kusagilt asjalikku infot, hakkasin ise proovima. Esialgu ei tulnud mitte midagi välja. Mõtlesin, mida ma küll valesti teen. Mässasin palju, riputasin taimedega kangad saunas kerise kohale: midagi justkui jäi kanga külge ja midagi ei jäänud ka. Aga alla ma ei andnud, sobrasin internetis edasi, kuni viimaks jõudsin märksõnani «ecoprint». Mõistagi tõelised meistrid oma kõige paremaid nippe naljalt ei jaga, aga teadupärast rahvusvahelistes töötubades vahetatakse rõõmuga kogemusi. Kavatsen minna Hollandis toimuvatele taimetrükikursustele, mida on koroona tõttu küll mitu korda edasi lükatud. Kui kõik õnneks läheb, saame sügisel omasugustega Amsterdami lähistel kokku, et õppida seda võlukunsti Iisraeli meistrilt Irit Dulmanilt.
Taimedega värvimine on ammu teada-tuntud, aga sellisel kujul taimedega trükkimine on siiski viimaste aastakümnete edasiarendus, selle tehnika nüüdisaegne esiema on siiani tegev Leedu juurtega austraallanna India Flint.
Taimedega trükkimine on nagu mediteerimine. Alati kordumatu ja põnev.
Kõigepealt peab mässama kangaga, et sinna üldse taimevärv külge hakkaks ehk teisisõnu tuleb kangast välja saada need ained, mis takistavad selle imendumist. Seega peab materjali läbi keetma pesusoodaga, siis peitsima ja veel muid «trikke» tegema.
Olen pärit Paatsalust ja oma lapsepõlve-kodus trükingi taimedega. Ümbritsevast loodusest saan rohkesti ideid. Kuna ma töötan õues, lageda taeva all, sõltun palju ilmataadi tujudest. Mul on pikk laud, kuhu ma värvitavale kangale õisi, lehti ja varsi laotan, aga kui tuul puhub ja lennutab rohematerjali laiali, pean «mustrid» kivikestega kinnitama.
Tumedate joonte saamiseks on vaja paljudes taimedes leiduva loodusliku parkaine tanniini ja raua kokkupuudet. Kuidas nad «kohtuvad»? Üks võimalus on kasta taimed metallisoolade, näiteks raudsulfaadilahusesse. Teine võimalus on laotada taimed kangale ja katta raudsulfaadi õrnas lahuses immutatud teise kangaga. Aga need pole kindlasti ainsad võimalused. Metallisoolad aitavad siduda taimset värvi kangakiu külge. Mõlemale kangale tekib erinev kujutis.
Taim peab olema nii kõvasti kanga vastas kui võimalik, ka niiskes ja kuumas keskkonnas (aurutades), et kinnituks vahva kirju muster. Mul on suur pott, kus kangad mitu tundi «podisevad» ja värvuvad.
Kõige kergemini jäävad taimed külge naturaalsetele valgulistele kiududele ehk siidile ja villale, aga puuvilla ja eriti linaga on lood keerulisemad. Ma püsin järjekindlalt avastuste rajal.
Millised Eesti taimed loovad kõige ootamatumaid värvitoone?
Ma vaatan ikka metsa poole. Maal olles käin läbi kõik oma lemmikkohad, et veenduda, kuidas taimedel (sel aastal) läheb. Vahel leian ja isegi määran mõne uue. Taimehuvi sain juba lapsepõlves isalt. Meil oli vendadega võistlus, kes teab ja tunneb rohkem elusloodust ...
Kuna tegelen nüüd rohkem värvi-taimedega, olen pannud kasvama sinerõika – enne indigo tulekut oli see Euroopas peamine sinise värvi allikas. Aniliinvärvid hakkasid levima 19. sajandi keskpaiku, aga enne seda oli kõik naturaalne ...
Kui kollaseid toone saab üsna kergesti kätte, siis madarapunase ja eriti sinisega on vaja mässata. Nagu keemia maailma vallutas, unustati esiemade teadmised-oskused kohe ära.
Minu üks suuremaid üllatusi sündis siis, kui pilliroo tumepunased, elujõus õisikud värvisid nn aluskanga neoon-roheliseks. Järgmine kord aga hallikasroheliseks. Värvitoon oleneb sellest, kus ja kuidas korjatud taim kasvas. Tohutult ilusa tumerohelise tooni sain, kui panin punase pillirooõisiku ühte kangamustrisse teiste taimede vahele.
Kõige esimesena tulid mul taimetrükis kenasti välja vesiroosid ühes teise ringi poest soetatud villases sallis. Vesiroosilehed sisaldavad palju tanniine, mis tulevad nähtavale nende kohtumisel rauaühenditega: koos reageerides tekib kangal mustjassinine kujutis ... Naturaalse tindi saamislugu on samasugune. Taimede kogumisel peab alati arvestama ka populatsiooni suuruse ja haavatavusega, minu juhtumil vesiroosid pigem ummistavad tiiki ja neid tuleb pisut piirata. Katsetan kohalike taimedega, keda meie aedades ja metsades on tuhandeid.
Näiteks himaalaja jalgleht, samuti pojeng tulevad mustreis kenasti esile, samuti kõik roosõielised, erinevad puulehed: vahtrad, tammed, lepad, pähklipuud jt, isegi okaspuud.
Vereurmarohi annab näiteks kummalisi oranže toone. Värv oleneb ka sellest, milliste materjalidega töötan ja kui agaralt taimedega tegutsen. Mõned taimed võtavad aluspõhjalt värvi hoopis vähemaks, üldiselt on sellised taimed happelisemad, näiteks jänesekapsas, viinapuu, rabarber ...
Näitustel eksponeerin suuri siidkangaid, mis kujutavad taimede aastaringset tärkamise ja hääbumise kordumatut lugu. Tulevikus tahaksin teha koostööd moekunstnikega, kes kasutaksid oma loomingus minu kujundatud kangaid, salle jt tekstiile.
Mul on plaanis paremini tundma õppida tsellulooskiudude – puuvilla ja lina hingeelu. Lina on tugev, aga ei taha taimevärve kinni võtta. Loodan, et Hollandis toimuvatel kursustel saan teada, kuidas seda materjali paremini «taltsutada».
Leivatööna olete veerand sajandit kardinaid disaininud, aga teil on nii tekstiilikunstniku, kunstipedagoogi kui ka aiandusagronoomi diplom ja olete töötanud tekstiiliajaloo õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias (EKA) ning Kõrgemas Kunstikoolis Pallas, aga nagu näitustel eksponeeritud taieste järgi võib oletada, siis lisaks taimetrükile on teil teinegi kirg – loodusfotograafia. Kes te tegelikult olete?
Olen avastaja. Aiandusagronoomiat läksin õppima seepärast, et kolhoosiperes kasvanud lapsena tuli kodus maast madalast maatööd teha. Meil oli kombeks praktiline eriala omandada ja nii astusingi keskkooli asemel Räpina sovhoostehnikumi. Kuna olin hea joonistaja, inspireerisid mind väga koolikaaslase õe kunstiõpingud Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Sain Räpinast kiitusega diplomi ja mõne aja pärast olin Pedas kunstiõpetuse ja tütarlaste käsitöö eriala üliõpilane. Instituudi lõpetamise järel tudeerisin tekstiilidisaini EKAs. Fotograafiaga olen tegelenud ammu, aga loodust hakkasin pühendunult pildistama siis, kui avastasin taimetrüki. Ma teen näiteks teleobjektiiviga lähedalt pilte. Ja see objektiiv detailiseerib asju isemoodi, paneb nad teistmoodi järjekorda. Sünnib midagi kummalist ...
Koroonaaeg tõstatas teravalt esile küsimuse, mida ma oma ülejäänud eluga peale hakkan. Kuna valdan kardinateemat, võin vahelduseks ju tulevikus mõne gastrolli teha, aga üldiselt kavatsen süveneda taimetrüki ja pildistamise saladustesse. Viimase aasta näitused annavad kindlust, et inimene peab midagi ka hingele tegema.
Kus ja millal jälle saab teie kunsti-loomingut näha?
Kuraatorid valisid minu (taimetrükis) kangad suvel Hiiumaal Reigi pastoraadis toimuvale näitusele.
