Ripp-pelargoon ehk luuderohulehine pelargoon. Näpunäited kasvatamiseks

HELI VIEDEHOF
Ripp-pelargoon sobib sinna, kus varred saavad vabalt alla rippuda: rõdukasti, amplisse, kõrgesse aiavaasi. | Shutterstock

Nii nagu nimigi ütleb, on ripp-pelargoonidel rippuv kasvuviis. Nõtked varred kasvavad suvega enamikul sortidel 30–40 cm pikkuseks, aga mõnel sordil võivad ulatuda lausa meetrini, teisel jääda paarikümne sentimeetri pikkuseks.

Lehed on hoopis teistsugused kui viirpelargoonil: need on siledad, läikivad, nahkjad ja viiehõlmalised nagu luuderohul, millest tuleneb ka teine liiginimi. Lehevärv ulatub erkrohelisest tumeroheliseni. Aga leidub ka peene mosaiigimustriga lehti, seda põhjustab üks ohutu viirus. Samuti on olemas valgekirjusid lehti.

Viirpelargooni ja ripp-pelargooni ristandite lehed meenutavad tavalise viirpelargooni lehti. Need pole nii nahksed ja läikivad, vaid vahel veidi karvased ja ripp-pelargooni lehtedest enamasti hulga suuremad. Samuti on nad vähem märgatavalt viiehõlmised.

Õite värviskaala ulatub valgest roosa ja punaseni. Punaste toonide hulgas on sügavat veinipunast ja hästi tumedaid, peaaegu musti õisi.

Sorte on nii liht-, pooltäidis-, täidis- kui ka roosinupuõielisi. Täidisõielised sordid kasvatavad esialgu suure laiuva puhma ja hakkavad alles siis õitsema.

Ripp-pelargoonide hulgas on üks tore rühm, mida kutsutakse kaskaadpelargoonideks. Oma nime on nad saanud sellest, et lihtõisi on tohutult palju, anumast alla langev õiemeri meenutab kaskaadi. Lihtõielised sordid on eriti tänuväärsed, kuna pudenevad ise närbunud õitest puhtaks ning pole vaja kulutada aega nende närpimisele. Täidisõielistel sortidel tuleb äraõitsenud õisikud koos pika varrega ära murda või lõigata.

Müügilt võib leida ka pisikeste lihtõitega kompaktseid sorte, mis säilitavad suure palli kuju ega veni liiga välja, samas õitsevad äärmiselt rikkalikult. Sellised sordid on ideaalsed lillekastis ja väiksemal rõdul.

 

Mõned näpunäited kasvatamiseks
 

* Ripp-pelargoon sobib sinna, kus varred saavad vabalt alla rippuda: rõdukasti, amplisse, kõrgesse aiavaasi. Aga pikki varsi võib sättida ka toestusele ronima, neid suunates ja kinnitades.

* Suurte õisikutega täidisõielisi sorte kahjustab vihm ja tugev tuul kergemini, seega leia neile koht, kus nad on rohkem kaitstud.

* Kasvuajal tasub mitu korda kärpida võrsete tippe, et sundida taime rohkem harunema.

* Jälgi noori õrnu võrsetippe, sest sinna armastavad koguneda lehetäid, kes võivad massründe korral suurt kahju teha.

* Täidisõielistel sortidel lõika või murra ära õitsenud õisikud koos pika varrega ära, lihtõielised sordid pudisevad ise puhtaks.

* Lopsakad ripp-pelargoonid vajavad rohkem vett kui viirpelargoonid.

* NB! Jaheda ilmaga lehepoorid sulguvad ning kui taim püüab läbi lehtede vett aurustada, võivad poorid vahaja pinna tõttu puruneda. Nimetatud põhjusel võivad tekkida lehe alaküljele korgilaadsed plekid.

* Ripp-pelargooni pole mõtet üle talve hoida, sest ta ei taastu kevadel korralikult.

Sarnased artiklid