Vanale 1920ndatel ehitatud puumajale tehti kapitaalremonti. Majas avastati veeavarii järel tekkinud niiskuskahjustusena hallitusseeni. Hea, et hallituse tekkele oli teada selge loomulik põhjus. Vesi oli pääsenud maja konstruktsioonidesse ülemise korruse akende tilgaliistu tagant.
Enne kui maja remondiga jätkati, tuli vooderdusest paljakslammutatud palkkonstruktsioonidelt ära puhastada hallitus, kõik muu orgaaniline mustus ning värv ja see otsustati teha kuivjääpihustiga.
Kuivjääga puhastamine mitte ainult ei puhasta, vaid toob ilmsiks ka võimalikud muud palgirikked, mis on seetõttu võimalik ennetavalt ära parandada.
Palkhoonete puhastamisel on kuivjää-meetod turvaline just seetõttu, et puhastamisel ei ole tegemist veega. Töömeetod ei riku konstruktsioone ega keskkonda.
Kuivjääga puhastamine on üsna uus meetod vanade väärikate hoonete puhastamisel, levinuimad on soodapuhastus või liivapuhastus.
Tore tegevus
Kõnealuse palkmaja palkkonstruktsioonide puhastamisele kulus kaks päeva. Puhastati nii palkide sise- kui ka välisküljed. Kõik orgaaniline mustus puhastati palkpindadelt ja samuti värv, mida ei olnud küll palju.
Kuivjääpuhastusega sai kiiresti palgid puhtaks sammaldest, vetikatest, samblikest ja seenteniidistikest. Elektriga toimiv kuivjääpesuri "pesuaineks" on 1,5–3 mm läbimõõduga kuivjääpelletid. Olenevalt puhastatavatest pindadest valitakse ka pelletiterade suurus.
Väiksema läbimõõduga pelletid tekitavad teravama löögi palgi pinnal; neis kohtades, mis vajavad hellemat töötlemist, nagu näiteks elektri peakilbi kasti puhastamisel, kasutatakse 3 mm läbimõõduga pelleteid. Kuivjääpesuris on ka see võimalus, et kuivjää puuderlumeks jahvatada, et veelgi hellemat puhastamist vajavaid pindu puhastada.
Pesuri mahutisse mahub 10 kg kuivjääd ja pelleteid kulub tunnis 30–40 kg. Kõnealuses majas oli puhastatavat pinda 150 m² ja pelleteid puhastustööks varuti umbes 400 kg.
Kuivjääpelletid on tööautos jääkastidesse pakitult. Õhuniiskuse tõttu, kasti kaane avamisel hakkab kuivjää aurama.
Kuivjääga peab töötama paksudes kaitsekinnastes ja palja nahapinnaga pikema kui paari-kolmesekundiline kokkupuude võib tekitada raske külmapõletuse, sest kuivjää temperatuur on umbes –79 °C.
Kuivjääd ei maksa lasta pikalt auruda, vaid sellega tuleks kohe tööd alustada, kui pihusti mahuti on täidetud, ja kaitsemaskina peaks kasutama hapnikku andva mootoriga kaitsemaski.
Mitmekasutuslik kuivjää
Kuivjää õhu käes mõne hetkega lihtsalt aurab ära, haihtub; järele ei jää vähimatki loiku. Kuivjääpelleteid valmistatakse nii, et lume konsistentsini viidud vedela süsihappegaasi rõhku alandatakse.
Kuivjää leiutas 1835. aastal prantsuse keemik Adrien-Jean-Pierre Thilorier. USAs võeti algupäraselt kuivjää kasutusse lennukite alumiiniumpindade puhastamiseks. Soomes hakati kuivjääd süstemaatiliselt kasutama puhastamiseks viis aastat tagasi.
Kuivjääd kasutatakse ka piimatoodete, liha ja külmutatud ning kergelt riknevate toiduainete jahutamiseks transpordi ajal ja jahutusainena soojatundlike materjalide lihvimisel, metallitöötluse ja monteerimise jahutustehnoloogias ja vaakumkondensaadi külmalõksudes.
Kuivjääga tekitatakse ka lavastuslikke efekte – suitsu ja udu.
New Yorgis kasutatakse kuivjääd ka rottide hävitamisel – rotikäikudesse pandud kuivjää aurustudes lämmatab süsihappegaasina rotid. Lõhnatu ja värvitu süsihappegaas ei olegi ohutu – suurtes kogustes see tõrjub hapnikku ja mõjub hukutavalt ka muile elusolendeile kui vaid rottidele. Kuivjääga töötades peab alati hoolikas olema.
Kuivjääga puhastustööde tegijatel peaks olema kaitsevarustuses termotöökindad ja mootoriga varustatud hapnikumask ja väikeses suletud ruumis kuivjääga puhastustöid tehes saab maski alla vooliku kaudu lisahapnikku.
Õrn pindadele
Kuivjääpelleteid pihustatakse pindadele suure survega. Pinna vastu põrgates pelletid sublimeeruvad ehk aurustuvad ja haihtuvad õhku. Mustus või eemaldatav värv pudenevad lihtsalt maha.
Kuivjää menetlus ongi kuiv – teistsuguselt kui vesijääga – kuivjää ei sula; niiskust kuivjääst ei teki ja seega ka pinnad ei niisku kuivjääga töötlemisel. Ei teki ka hiljem jäätmena käsiteldavat puhastusainejäädet, vaid puhastatud pinnalt eraldunud ained ongi jääde. Puhastatava pinnaga ei ole vaja enne puhastamist midagi ette võtta ega ka seda pärast puhastamist puhastusaine jääkidest puhastada.
Kuivjääpuhastus ei põhine lihvimisel, vaid see on pindadele soojusšokk. Kuivjääpuhastus ei kuluta pinda ja seepärast see sobibki õrnade pindade, nagu klaasi, tekstiili, elektriseadmete ja -juhtmete puhastamiseks.
Värvi eemaldamine palkidelt
Eriti just vanade palkhoonete turgutamisega ja parandamisega tegelejad on otsinud mooduseid, kuidas parimini palgi pinnalt puhastada aastakümnetega sinna ladestunud mustust, nõge ja värvikihte nii, et palgi pinda ei kahjustaks. Eriti tähtis on see siis, kui palkseinad jäävad vooderdamata. Nii soodapuhastuse kui ka kuivjääpuhastuse kasuks otsustanud ongi üldiselt puhastuse lõpptulemusega rahule jäänud. Palgid on saadud kirkamaks toonilt, ilma et puidu pinda oleks kahjustatud.
Kuivjäämeetodiga puhastatakse ka suuremaid objekte, aga enim kasutatakse seda moodust just eramute ja suvilate puhastamisel ning see puhastusmeetod on soositud ja huvipakkuv olnud just peredele, kus on allergikuid.
Majades, kus on ette võetud kapitaalremont, soovitakse, et puit saaks taas olema algset tooni. Kuivjääpuhastus ongi hea variant sellistes kohtades, kus soovitakse, et vanad palkseinad remondi järel jääksid vooderdamata ja nähtavale, aga aega ei ole, et aeganõudvat käsitsi lihvimistööd ette võtta.
Vana värvi saab puidult maha ka kraapimisega ja teiste traditsiooniliste vahenditega, nagu terasharjaga harjates ja kaabitsatega kaapides, ning ka kemikaale on, millega vana värvi pinnalt lahti saada.
Vanades mõisahoonetes võib olla pealekuti isegi 7–10 kihti värvi, mille maha saamine on vaevarikas ja tehtagu seda kuidas tahes, aga asjatundjad soovitavad ikkagi traditsioonilist kaapimist.
Siiski on kuivjääpuhastus pehme puhastusviis, mis võtab lahti küll värvikihid, aga jätab puidu pehme välispinna terveks. Tugevamate puhastusmeetoditega jääb puhastamise järel puidu pind lohuliseks; kuivjääga pihustamisel seda ei juhtu.
Pindade erinevad puhastusviisid
• Liivapritsiga puhastamisel pinda pritsitakse suruõhuga peenikese sõelutud liivaga. Liivapritsides võib kasutada ka näiteks klaasi või metalli. Liivaprits puhastab väga tõhusalt ja seega on puhastus äkiline ja üldse mitte tundlik. Puhastusliiv on ka keskkonnaohtlikuks jäätmeks liigitatud.
• Soodapritsiga pindadele suruõhuga pihustatakse söögisoodat ehk naatriumkarbonaadi kristalle.
Soodapuhastus on liivapritsimisest tunduvalt pehmem puhastusviis ja sobib enamikule pindadele. Puhastamisest jääb jäätmena järele sooda. Enne pindade edasist töötlemist tuleb need soodapuhastuse järel hoolikalt pesta ja üle uhada.
• Kõrgsurvepesus kasutatakse vett, mistõttu see puhastus ei sobi kohtades, kus ei taheta, et pinnad märjaks saaksid.
Aivo Hansen firmast Iblast ütleb, et hinnad üldjuhul kujunevad kas vastavalt ruutmeetrile või siis tunnitöö alusel. Soomes on kuivjääga puhastamise hinnavahemik 15-25 eurot/m2.
Kui võrrelda kuivjääd teiste puhastusmeetoditega, siis sooda kg hind on võrreldav kuivjääga, liivaprits on abrasiividest kõige odavam lahendus.
Kuivjää eelis on Aivo Hanseni sõnul see, et töö ei jäta pinnale sekundaarseid aineid, mida teiste abrasiividega kahjuks jääb. Delikaatsemad tööd ja sellised kohad, kus aluspinda kahjustada ei tohi, seal kasutatakse kuivjääd.
