Mis on insuliiniresistentsus?

Insuliiniresistentsus võib salakavalalt progresseeruda ja paljude haiguste suhtes haavatavaks muuta.
Vöökohale kogunev rasv võib viidata insuliiniresistentsusele, ainevahetushäirele, mis sageli kulgeb pikka aega ilma sümptomiteta. See suurendab paljude levinud haiguste riski.
Insuliiniresistentsus viitab keha vähenenud insuliinitundlikkusele. Sellisel juhul reageerivad keha koed, eriti lihas-, rasv- ja maksakoed, insuliinile nõrgemini.
Insuliini ülesanne on alandada veresuhkrut, kuid kui insuliinitundlikkus on vähenenud, peab kõhunääre veresuhkru alandamiseks tootma rohkem insuliini ja samal ajal suureneb selle hulk kehas. Insuliiniresistentsus on II tüüpi diabeedi, rasvmaksa ja südame-veresoonkonna haiguste riskitegur.
Insuliiniresistentsus on tavaliselt asümptomaatiline, nagu paljud teised veresoonkonna riskifaktorid, näiteks kõrge vererõhk. See on metaboolse sündroomi võtmetegur.
Metaboolse sündroomi hulka kuuluvad kõrge vööümbermõõt, kõrge vererõhk, kõrge veresuhkur, kõrge triglütseriidide tase ja madal HDL-kolesterooli tase, kuid kõigi nende algpõhjuseks on organismis insuliiniresistentsus. Insuliiniresistentsus võib esineda kuni 10 aastat enne II tüüpi diabeedi ilmnemist.
Insuliiniresistentsust ei saa diagnoosida ühe vereanalüüsiga, vaid seda hinnatakse eespool nimetatud riskitegurite põhjal, st veresuhkru ja rasva taseme mõõtmise teel. Näiteks on lisaks tsentraalsele rasvumisele hoiatusmärgiks ka kõrgenenud triglütseriidide ja kõrgenenud paastuveresuhkru tase.
Ebatervislik toitumine, mis sisaldab palju töödeldud toite ja loomseid rasvu, samuti istumine ja tegevusetus nõrgestavad insuliinitundlikkust ja soodustavad insuliiniresistentsust.
Kui kõhupiirkonda hakkab rasv kogunema, peaks tegutsema. Samuti on pärilikke tegureid, mis võivad soodustada insuliiniresistentsust ja II tüüpi diabeeti ilma kõhurasvata, kuid see on üsna haruldane.