Kui vaim jääb terveks, muutub inimese isiksus elu jooksul väga vähe. Kui aga tekib oluline isiksusemuutus, on võimalik, et selle põhjustab mingi haigus. Seda eriti siis, kui inimene on eluaeg teistega arvestanud ja olnud taktitundeline ning järsku hakkab väga jämedalt ütlema.
Öeldakse ka: iseloomujooned võivad aastate minnes mingil määral teravneda, kuigi varem on suudetud ennast kontrollida. Näiteks kui vanaema ei teinud enne lapselapse kohta halbu märkusi, võib ta äkki öelda: “Sa oled nii paksuks läinud!” Vanemas eas öeldakse rohkem välja.
Järsud ja olulised muutused suhtlemises ja käitumises ei tulene aastatekoormast, vaid sageli ikka mõnest haigusest. Näiteks olukord, kus kogu perekond kurdab, et pärast insuldi põdemist on oma lähedasega väga raske hakkama saada: ta on nii nõudlik, miski talle enam ei sobi. Tõenäoliselt mõjub psüühikale rängalt uus olukord, kus ta on äkki jäänud abituks ja teistest sõltuvaks.
Miks muutuvad inimesed just vananedes tigedaks?
Isiksus kujuneb välja umbes 30. eluaastaks. On ka tigedaid noori, kes pahandavad vanadega igal sammul, ja nad on vanana samuti tigedad ning pahandavad omakorda noortega.
