Inimese välimust saab hinnata kehaehituse, kehakuju, kaalu, pikkuse jm järgi. Kehaehituse tüüpe kirjeldatakse erinevate nimetustega, millest rohkem on tuntud rahvalik jaotus:
* pulk;
* õun;
* pirn;
* liivakell.
Teaduslikult jaotatakse inimesi kehaehituse põhjal morf- või steenik-süsteemi järgi:
* ektomorf (asteenik) – kitsad õlad, pikad käed-jalad, peenike, kitsas talje ja kiire ainevahetus;
* mesomorf (normosteenik) – normaalne kehaehitus, proportsionaalselt lihaseline keha ja hästi toimiv ainevahetus;
* endomorf (hüpersteenik) – lühikesed käed-jalad, laiad õlad ja puusad, suurema kondiga, ümar nägu, aeglane ainevahetus.
Kehatüüp on päritud
Kehatüüp on geenidega saadud ning seda muuta on väga raske, ehkki mõjutada annab. Nn puhtaid kehatüüpe on vähe ning enamasti on inimene eri tüüpide kombinatsioon. See võimaldab endaga tegeleda ja hoida tervist ning head vormi olenemata sellest, milline on vanematelt kaasa saadud välimus.
Ametlik KMI määr
Kuid kehatüübi hindamine on küllaltki subjektiivne. Nõnda on tervist ja haigusriski arvestades võetud kasutusele kehamassiindeks (KMI), mis määratakse kehakaalu ja pikkuse järgi (kehakaal kilogrammides jagatud ruutu võetud pikkusega meetrites). Nende arvude põhjal räägitakse alakaalust, normkaalust ja ülekaalust.
Maailma terviseorganisatsioon (MTO) on andnud KMI jaotuse, mille põhjal on:
* alakaal alla 18,5;
* normaalkaal 18,5–24,9;
* ülekaal 25–29,9;
* rasvumine üle 30.
Arvude taga on inimene
Sellise määratluse puhul aga ei ole arvestatud sugu, vanust, kehatüüpi ega individuaalseid eripärasid, näiteks kroonilisi haigusi. Neid näitajaid arvesse võttes ei ole kuidagi põhjendatud see, et üha rohkem vanemas keskeas inimesi peetakse rasvunuteks.
Kuna rasvumise määra puhul on silmas peetud nooremaid inimesi, siis seda ei tohiks otseselt rakendada eakatele.
Sellepärast on hakanud paljud teadlased aina enam rõhutama vanuse arvestamise ja arvude taga inimese nägemise vajadust. Liiatigi on meie eluiga pikenenud ning eakate arv näitab kasvutendentsi tänu tervislikele eluviisidele ja üha parematele tervishoiuteenustele. MTO hinnangul kasvab 60-aastaste ja vanemate inimeste arv 2025. aastaks 1,2 miljardini. Sellest järeldub, et maailma rahvastik vananeb märkimisväärselt kiiresti.
Vanemaid on vähe uuritud
Eakatele sobiva kehamassiindeksi hindamiseks ei ole kuigi palju tõenduspõhiseid praktilisi juhiseid, sest nendega pole tehtud küllaldaselt sellekohaseid uuringuid. Silmas tuleb pidada ka seda, et üle 80-aastaseid ja vanemaid inimesi ei ole piisaval hulgal ja keeruline on igas uuringus võtta arvesse vananemisega seotud tervisemuutusi (nt isu vähenemine, mälumise halvenemine ja lihasemassi kadumine).
Kuid on rohkesti tõendust selle kohta, et MTO antud arvud ei sobi kõigile ja igas vanuses inimestele, eriti vanemaealistele. Hinnates eakatel ülekaaluks KMI alates 25-st, saavutame olukorra, kus hakatakse kehakaalu langetamise nimel pingutama. Tuleb aga teada, et eakatel on kaalulangus seotud lihasemassi vähenemisega.
Kaalu langetamist ei tohiks eakatele soovitada üksnes KMI või vööümbermõõdu põhjal. Kaalu vähendamise otsuse tegemiseks on vajalik kliiniline uuring. Kilode kaotamine on soovitatav ainult siis, kui sellest on inimesele kasu.
KMI määramine eakal
Mitme maa teadlaste arvates on praktiliselt märksa sobivam kohandada KMI klassifikatsioon inimestele vanuses üle 65 eluaasta järgmiselt:
* alakaal alla 23;
* tervislik kehakaal 23–30;
* ülekaal üle 30.
Optimaalne KMI elupikkuse seisukohast on vanematel inimestel vahemikus 27–30.
Aga vööümbermõõt?
Sama puudutab ka vööümbermõõtu. Meestel loetakse tervislikuks vööümbermõõtu alla 94 cm; kui see on vahemikus 94–101 cm, siis haigusrisk suureneb. Kui aga vööümbermõõt ületab 102 cm, peetakse seda märkimisväärselt suurenenud haigusriskiks.
Naistel on vastavad arvud alla 80 cm ja 80–87 cm ning haigusrisk suureneb oluliselt üle 88 cm vööümbermõõdu korral.
Kuid vanuse kasvades kehapikkus sageli väheneb, kuna lülide vahekettad kaotavad elastsuse ja kumeruse. Kui lisanduvad ka osteoporoosist tingitud lülide muutused, võib keha lüheneda veelgi rohkem. Ehkki siseelundite suurus jääb samaks, hakkab kehakuju muutuma ja kõht tungib rohkem esile, mistõttu endise kehakaalu juures vööümbermõõt suureneb.
See tõestab veel kord, et inimest tuleb vaadelda tervikuna. Erinevaid vööümbermõõdu analüüse on tehtud suhteliselt vähe.
Eakate kaalulangus on enamasti seotud skeletilihaste massi ja jõu vähenemisega (sarkopeeniaga) ning sellepärast peab igasuguse eakatele koostatud kaalulangetusprogrammi eesmärk olema lihasemassi säilitamine. Lisaks on eakate puhul kindlasti vajalik aktiivne liikumine ja küllaldane valgusaamine. Samuti tuleb kindlustada piisav mikrotoitainete, kaltsiumi ja D-vitamiini saamine.
