Külmunud õlg ei lase juukseid pesta ega küljel magada

Kodutohter
lihaspinge
Lihaspingetega kaasneb tihti ka valu, mis annab märku, et keha vajab tähelepanu | Shutterstock

Kui õlas tekivad valu ja jäikus – ühel päeval enam juukseid pesta või köögikapi ülemist ust avada ei saa, sest käsi ei liigu nii kõrgele –, võib kahtlustada külmunud õla sündroomi. Miks haigus täpselt tekib, ei teata, kuid mis ja kes selle vastu aitab?

Külmunud õla sündroom ehk adhesiivne kapsuliit on haigus, mis piirab õlaliigese liikuvust ja põhjustab valu. Seda haigust põeb kolm kuni viis protsenti elanikest.

Liiges on ümbritsetud liigesekapsliga, mis tavaliselt on elastne ja veniv, võimaldades liigesel täies ulatuses liikuda. Kui õlaliigeses tekib põletik, siis liigesekapsel pakseneb ning tekivad liited. Sellega liigesekapsli elastsus väheneb, mis omakorda takistab liigese liikuvust ning käsi muutub õlaliigesest jäigaks.

Külmunud õla sündroomi tekkepõhjuseid kiropraktik Martin Heinmetsa sõnul siiani täpselt ei teata. "Osatakse kirjeldada vaid haiguse kulgu ja seda, mis toimub: õlaliigest ümbritsev liigesekapsel, mis annab õlale teatud määral stabiilsuse, hakkab mingil põhjusel järk-järgult jäigastuma," räägib ta.

Külmunud õla sündroomil on kolm arenemisjärku, millest esimene on valufaas: kindlate käeliigutustega tekib valu, mis aja jooksul suureneb; haigel käel magamine muutub ebamugavaks. Kuna valu võib vihjata teistelegi õlamuredele, on külmunud õla sündroomi diagnoosimine selles järgus keeruline.

Teine faas on jäigastumine, mis toob esile külma õla sündroomi eripära, kergendades selle diagnoosimist. "Ehkki haigetel võib vahel tekkida küsimus, miks ei tehta suure valu korral lisauuringuid, tuleb jäigastusfaasis haiguse iseloom välja eelkõige sümptomite, mitte uuringute alusel. Seega pole lisauuringutel sündroomi diagnoosimisel erilist väärtust," rõhutab Martin Heinmets.

Teises arengujärgus võib valu veel tunda, ent see hakkab taanduma ning tekib süvenev jäigastumine, mis tähendab, et liigest ei ole võimalik mingi nurga all üles tõsta. "Võib juhtuda, et pole võimalik pead pesta või naistel rinnahoidjat kinni panna, kuna kätt ei saa liigutada," kirjeldab Martin Heinmets. Ka haige külje peal magamine muutub ebamugavamaks.

 

Liigese saab lahti murda
 

Külma õla sündroomi kolmas arengujärk tähendab haiguse taandumist – siis hakkab liigese normaalne liikuvus tagasi tulema. "Kui aasta või kaks saab kätt tõsta kõrvale 90 kraadi ulatuses, siis kolmandas faasis hakkab liikuvusulatus aina enam normi lähedale tagasi tulema," kirjeldab Martin Heinmets. Taandumisaeg võib olla erinev: mõnel kestab see pool aastat, teisel aasta.

90 protsendil haigetest paraneb nii-öelda külmunud õlg täielikult kolme aasta jooksul, umbes kümnel protsendil jääb mingil määral alles liikumispiiratus või valu või kombinatsioon mõlemast.

"Mõningatel juhtudel kasutatakse liigese lahtimurdmist üldnarkoosis," selgitab kiropraktik. Seda tehakse siis, kui miski muu ei aita: inimene on teinud harjutusi ning saanud manuaalset ravi või süste, kuid lõpuks võib siiski vajada kirurgilist abi.

On ka juhtumeid, kus inimene on paranenud kiiremini kui aastaga, ent sel juhul tekib Martin Heinmetsa sõnul kahtlus, kas tegu oli ikka külmunud õla sündroomiga. "Ka teised õlamured võivad sarnaneda külmunud õla sündroomiga. Kui raviga, mis muidu ei tohiks nii kiiresti mõjuda, asi ruttu paraneb, tekib küsimus, ehk oli tegu hoopis kõõluste põletikulise fooniga."

 

Naised haigestuvad sagedamini

 

Kuigi pole täpselt selge, miks külmunud õla sündroom tekib, teatakse siiski selle riskitegureid:

naistel on haigestumise tõenäosus suurem kui meestel;
kõige sagedamini ilmneb see vanuserühmas 40–60 eluaastat;
diabeet suurendab haigestumise tõenäosust kolm-neli korda;
kui inimene põeb kilpnäärmehaigust;
õlaliigese vigastused: õlale kukkumine või traumajärgne liikumatus.

Sarnased artiklid