Majaka pole trendikas Kalamaja või prestiižne Kadriorg. Ehkki Lasnamäe ja kesklinna piiril paiknev asum on juba aastate eest oma getoliku maine seljatanud, ei oska paljud veel seda rohealade ja miljonivaadetega peresõbralikku keskkonda vääriliselt hinnata. Uue kodu otsingul olid Inese ja Kauri peamised kriteeriumid hinnapiir, keskne asukoht ja vähemalt kolme toa olemasolu.
Väljaulatuv erker, akendest tulvav hommiku- ja lõunapäike, aknatagused rohelised vaated ja kesklinna lähedus said hruštšovka viiendal korrusel asuva korteri puhul otsustavateks. Enne ostutehingut tehti veel trammiga testsõit veendumaks, et Stockmanni juurde jõuab tõesti vaid 12 minutiga. Hiljuti korda tehtud Majaka tänaval on ka Tallinna üks väheseid kvaliteetseid rattateid ja nii Kadriorg kui ka kesklinn asuvad lühikese jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel.
Paika timmitud ruumiplaneering
Teadlikult vaadati pigem kehvas olukorras kinnisvara, sest plaanis oli suurem ümberkorraldus. Korter võeti skeletini tühjaks ja ruumi maksimaalseks ärakasutamiseks nihutati köögi ning vannitoa asukohti. Välja vahetati ka kaablid ja täispuidust uksed. Kuigi ruutmeetreid on napilt 50, on korterisse paigutatud kõik vajalikud funktsioonid ja visuaalselt mõjub see tunduvalt avaramana. Igal ruumil on vähemalt kaks otstarvet: magamistuba-garderoob, elu-söögituba, kontor – tulevane lastetuba. Sisearhitektid on loomulikult väga osavad ruumiplaneerijad, nii on iga sentimeeter ruumi säästmiseks läbi joonestatud ja katsetatud. Näiteks vannitoas on pesumasinaukse ja tualettpoti vahel vaid millimeetrite mäng. Ühe avarust ja õhulisust loova võttena tõsteti riiulid ja kapid maast lahti, mis jättis põrandapinna võimalikult vabaks. Ruumisäästlikud on ka seinakapid ja panipaigad, kuhu kõik üleliigse silma alt ära saab peita.
Eriti kompaktse planeeringu sai vaid mõne ruutmeetri suurune köök, kus hoolimata miniatuursetest mõõtmetest on süüa valmistatud lausa kümnele inimesele. Heledaks värvitud tammespooniga kaetud köögikappe ja sahtleid täiendab profiköökidest tuttav roostevabast terasest tööpind ning mõõtude järgi valmistatud kraanikauss.
Ehkki korteris tehti totaalne uuenduskuur, laenati siiski üht-teist ka algupärasest – uuele elule äratati nõukogudeaegne ruutparkett. Kui Ines puuduolevaid parketitükke otsis, selgus kahetsusväärselt, et üks tuttav kasutab neid ahju kütmiseks. «Näen oma töös tihti, et inimesed pelgavad nõukogudeaegseid materjale, nagu see parkett või linoleum, interjööris kasutada,» selgitab perenaine. Kui algul pidi köögipõrand tulema valatud betoonist, otsustati linoleumi kasuks — see on naturaalne, jala all mõnusalt soe ja seda on kerge puhastada.
Kompromisside kunst
Kui ühist kodu jagavad kaks sisearhitekti, võib aimata, et lihtsaks renoveerimis- ja sisustamisprotsess ei kujune. Inesel ja Kauril olid tugevad arvamused ning soovid, mis ka alati ei kattunud. Kord jäi peale mugavus ja funktsionaalsus, teinekord esteetika. Dialoogi pidades ja teineteisele oma ideid esitledes ning argumenteerides jõuti aga ideaalilähedase tulemuseni, kus mõlema ideed üksteist täiendavad.
Aastate jooksul teistele inimestele interjööre disainides on meelde mõlkuma jäänud mitmeid unistusi, mis neil enda kodus lõpuks teostusid. Kaks neist on elutoas koha leidnud ülimugav Vitra Eameside lounge-tool ja Mario Botta Seconda tool magamistoas. Nende disainiklassikasse kuuluvate mööbliesemete kõrval lahendati ülejäänud mööbel üsna funktsionaalselt. Suur osa kappe ja riiuleid valmis eritellimusel mööbliettevõttes Idee4, aga magamistoa ja väikese toa riidekapid telliti Ikeast, isikupära andmiseks said need uued nupud. Vanast elamisest kaasa võetud Warm Northi täispuidust söögilaua ümber on koha leidnud Yrjö Kukkopuro, Charles ja Ray Eamesi ning Toivo Raidmetsa toolid.
Valgustitele on Käärmad lähenenud nii funktsionaalselt kui ka emotsionaalselt. Igas ruumis on kaks lampi, millest üks on praktiline laevalgusti ja teine mängulisem meeleoluvalgusti. Elutoas on viimaseks magnetitega lakke kinnituv Artemide «valgusmõõk», mis on esimene omataoline Eestis.
Kunsti- ja keraamikaarmastus
Ilma kunstita ei kujutaks Ines Käärma oma kodu ette. Kollektsioneerimiskire ohjeldamiseks lepiti kokku, et igas seinas võib olla ainult üks töö. Kunsti soetatakse peamiselt autorite ateljeedest, kuid ka galeriidest ja oksjonitelt ning valikus lähtutakse Kumu kollektsiooni kuuluvatest kunstiteostest. Seintelt vaatavad otsa Rein Kelpmani, Marju Bormeistri, Juss Piho, Olav Marani, Leonhard Lapini, Mare ja Tõnis Vindi tööd. Peale kujutava kunsti on Inese teine kirg koguda keraamilisi sangaga kanne, mida ta otsib kokku nii vintage-poodidest, oksjonitelt kui ka vanakraamilaatadelt.
Kui kodu oli sissekolimiseks valmis kõigest kolme kuuga, said viimased kapid paika kolm aastat hiljem. Sellega on korteri sisustamisele ka joon ametlikult alla tõmmatud ning edasine aeg ja ressursid lubatakse panna Läänemaale soetatud maakodu renoveerimisse.
