8 sügisest taimekaitsetarkust, et suvel sinu aed taas säraks

Eneli Käger
Tugevalt haigestunud püsilillede alt tuleb eemaldada kõik varisenud lehed. | Shutterstock

Et järgmisel suvel aias paremini toime tulla, anname tarkuseterad, mida sügisel nokkida!

Sügis on just õige aeg teha kokkuvõtteid ja meenutada, mis aeda sel aastal vaevas. Hilissügisel ja varakevadel on ka kõige tõhusam võidelda kahjustajate vastu. Sügisene kiusamine laseb võimalikult vähestel neist end mõnusalt talvituma sättida ja kevadine rikub ära selle kõige hoogsama paljunemise ja nakatamise.

1. Õige kasvukoht

Taimed haigestuvad vähem, kui kasvavad neile sobivas kohas ja neid hooldatakse piisavalt. Taimede haigestumist soodustab ka liigtihedus (sumbunud õhk taimede vahel), seega tuleb neid aeg-ajalt jagada ja ümber istutada. Selleks pole küll enam kõige sobivam aeg, kuid suure mullapalliga saab seda siiski teha. Mõeldes ette kevadele, oleks kaval varakult tähistada ringi istutamist vajavad taimed, keda kohe veel näha pole.

 

2. Sügiskoristus

Üheks suuremaks ja tähtsamaks sügistööks aias on koristamine. Enamik haigustekitajaid elab talve üle varisenud lehtedel, viljadel, mullas või taimedel. Viljapuude otsast ja alt tuleks ära korjata kõik haigustest nakatunud viljad ja hävitada. Varisenud lehed tuleb reeglite järgi kompostida.

 

3. Lõikamine

Taimekaitse seisukohast on oluline lõigata välja kõik kuivanud, murdunud ja haigustunnustega taimeosad, seda olenemata aastaajast. Luuviljalised tuleks sügisel lõigata varakult ja nende haavad kohe võimaliku nakkuse ja niiskuse vastu töödelda. Põõsastel võiks igal aastal 2–3 vanemat oksa õhulisuse ja pideva noorendamise eesmärgil välja lõigata. Vanemad oksad pakuvad ka kahjurputukatele paremaid ületalve elamise kohti.

 

4. Püsilillede puhastus

Tugevalt haigestunud püsilillede (aed-leeklill, monarda, kukekannused, mailased, tokkroosid jt) alt tuleb eemaldada kõik varisenud lehed. Rohtsed varred lõika võimalikult varakult maapinna lähedalt tagasi ja muld kaeva-kobesta läbi. Suure saastumise korral vaheta välja ka mulla pealmine kiht, kus on rohkesti haigusetekitajaid. Koorepuruga multšitud taimede saastunud kiht eemalda mullani, muld kaeva-kobesta läbi ja pane uus multšikiht.
Kooremultš ning ka tekstiilimultši alune on paraku üks mõnusamaid kohti, kus haigused ja kahjurid saavad talvituda. Haigustunnustega taimeosi ei tohi panna kompostihunnikusse, vaid need tuleb nakkuse leviku vältimiseks hävitada (põletada, kaevata sügavamale maasse). Tugeva nakkuse korral tuleb kasutada keemilisi taimekaitsevahendeid.

 

5. Taimede talvekate külma ja niiskuse vastu

Meie talvel võib ladistada küünlapäevani vihma, uppuda novembris lumme või paukuda nii käre pakane, et suusapidu Otepääl jääb ära. Enamik nn külmaõrnadest taimedest on tegelikult tundlikud püsiva niiskuse suhtes. Sügisene mullapinna kobestamine aitab vältida vee püsimajäämist taimede vahele. Igihaljaste padjandtaimede alla võib puistata pisut jämedamat kruusa ja ka maadligi kasvavate kadakate okste alla sokutada kive, et õhk pääseks liikuma.

Õrnema juurestikuga ja sügisel istutatud taimede juurtele kuhja lisamulda või kerget kuiva kasvuturvast, mis tuleb kevadel eemaldada või laiali rehitseda. Tuule- ja külmatõkkealused tuleb panna varakult paika, et püsivate külmade ilmade saabumisel oleks võimalik panna paigale ka katteks mõeldud oksad, matid või võrgud-kangad. Tihedat talvekatet ei tohiks panna otse taimele, sest ummuksis lähevad taimed hauduma ning seened-bakterid tunnevad end liiga hästi.

 

6. Mulla kobestamine

Sügisene mulla läbikaevamine või sügavam kobestamine aktiveerib mulla mikrofloora tegevust, reguleerib veerežiimi ja häirib haigustekitajate ning putukate normaalset talvitumist. Kaevamisel ära vigasta taimede juuri, kasuta labida asemel pigem harki või kobestit. Mulla harimise käigus satuvad talvituma jäänud vastsed-nukud mullapinnale, kus nad saavad toiduks lindudele või kahjustab neid külm.

 

7. Tasakaalustatud väetamine

Enne tegutsemist ole kindel, et taimedele ikka on vaja sügisväetist, sest paljud tänapäevased väetised ei eelda eraldi sügisväetise kasutamist.

Tihti on taime nõrgenemises süüdlaseks lämmastikuga üle väetamine, seda nii mineraalse kui ka loodusliku väetise korral. Üleväetatud taimed on kahjuritele kergeks saagiks ja haigestuvad kergemini. Oluline on, et väetis sisaldaks taimele piisavalt ka fosfori, kaaliumi jt toiteelemente. Näiteks haigestuvad kaaliumi puuduses vaevlevad taimed kergemini erinevatesse seenhaigustesse. Samuti tõstavad taimede vastupidavust räni, väävel ja boor. Tegelikult ei tohiks alahinnata ühtegi taime kasvuks ja arenguks vajaminevat toiteelementi, kuid neid peab taim saama vajalikes kogustes.

 

8. Mulla reaktsioon

Paljude taimehaiguste puhul loetakse üheks haigestumisriskiks mulla liigset happelisust. Tegelikkuses on ka see toiteelemendi kaltsiumi puudus. Unustame sageli, et kui kasutame pidevalt mulla happesust tõstvaid väetisi, komposti, sõnnikut ja taimsed kääritisi, tuleb tegelda ka mulla pH tasakaalustamisega. Mulla neutraliseerimine ei toimu üleöö ja võtab aega. Kõige lihtsam on lupjamine või puutuha kasutamine just sügisel taimi talveks ette valmistades, aga võib ka varakevadel. Pinnase happelisuse muutmine aitab vähendada paljusid mullapinnal talvituvaid haigustekitajaid.

Tuhka soovitatakse külvata 250–300 g/m², korrapärasel kasutamisel umbes 100 g/m² kohta. Suuremate koguste kasutamisel ei suuda taimed tuhas sisalduvat kaaliumi efektiivselt ära kasutada. Puutuhk sobib ka komposti neutraliseerimiseks, kiirendades nii kompostimise protsessi.

NB! Ära lupja rodode, mustikate jt happelembeste taimede alust pinnast.

Sibullillede istutamisest saad lugeda SIIT.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid