Kodu kauniks | Meie Vargamäe lugu

Kaja Kurg
Paarikümne aastaga suureks ja lopsakaks kasvanud kuused, nulud, männid, elupuud, ebaküpressid ja kadakad moodustavad aiale kauni igihalja raami. | Meeli Tulik

„See oli täpselt nagu üks Vargamäe lugu: tuled, võtad maha võsa, korjad ära kivid ja hakkad eelkõige lastele mõeldes kodu rajama,” kirjeldab Livian Laaneots kauni aia sünnilugu. Aed võitis konkursil "Kodu kauniks 2019" eripreemia hästi hooldatud aed ja sai Husqvarnalt preemiaks 1500 eurot.

Sajand tagasi laius siinkandis jõhvikasoo. Nõukogude ajal kuivendati maa ära ja tehti põld, pärast vabariigi iseseisvumise taastamist kasvas põld võssa. Sellisse kohta hakkasidki toona 24-aastased Livian ja Gaabriel oma perele pesa punuma.
„Tahtsime suure aiaga kodu just sellepärast, et meie kahel väikesel tütrel oleks koht, kus murul paljajalu joosta, kiikuda, käia tiigis ujumas, süüa oma aia maasikaid ja porgandeid,” meenutab naine.
Krunt oli paras lahmakas, ligi 5000 m2 . Võserik võeti maha, kivid korjati kokku ning kogu maatükk künti üles. Aed hakkas kujunema täiesti tühjale lagedale alale.

Vaadates praegu aia läbimõeldud ja omapärast kujundust, on raske uskuda, et seda polegi teinud õppinud maastikuarhitekt, vaid Tartu ülikooli kliinikumis füsioterapeudina töötav perenaine.

„Jah, aiakujundaja olen olnud ainult mina. Ideid kogusin ajakirju sirvides. Muudkui istusin, lehitsesin ja panin tallele häid lahendusi. Kuna minu hobi on olnud kogu elu sport, siis tahtsin lihtsat aeda, mille kõrvalt jääks aega treenimisele ja võistlustel käimiseks. Leidsin, et hea valik on palju okaspuid ja muru.”

Krundi puhastamisel kogunenud kivihunnikud kulusid marjaks ära murus looklevate kõrgpeenarde, peenraservade ja okaspuukünka rajamiseks ning tiigikallaste katteks. Kauni müüritöö tegi Liviani isa, kellele müüriladumine oli mõnusa hobi eest.
Praegu on jäänud Livian ja Gaabriel kahekesi, sest tütred on pesast välja lennanud ja sihivad magistrikraadi. Kaunist lapsepõlve meenutavad aias liivakast ja kiigeraam, mis on jäänud ootama järgmist põlvkonda. Aga siiani tulevad tüdrukud meelsasti vanematekoju, et nautida kaunis aias ümbruskonna kosutavat vaikust.

 

Siin on sul ruumi
 

Paarikümne aastaga suureks ja lopsakaks kasvanud kuused, nulud, männid, elupuud, ebaküpressid ja kadakad moodustavad aiale kauni igihalja raami. Lamedale krundile reljeefi andmiseks rajati suure muruala servale küngas. Sinna oli hea ära peita tiigi kaevamisel tekkinud savikas pinnas, mis kaeti õhukese kihi viljaka mullaga. Küngas sai kaunistuseks suured kivid ja nende vahele laiuva kasvukujuga kadakad ja muidki puid-põõsaid.

„Kui puud olid veel väikesed, pakkus küngas lastele tohutult tegevust. Nad hüppasid kivide peal, jooksid käiguradadel, isegi kontserte peete,” meenutab Livian. Nüüd on kadakate võrad nii kokku kasvanud, et ei saa arugi, et nende vahel on kivid ja rajad. Küngast katab rohelise eri toonides okkaline vaip.
Livian meenutab, kuidas ta omal ajal okaspuurühmi kujundas:

„Kui hakkasin taimi istutama, siis vaatasin alati sildilt, kui laiaks ja kõrgeks mingi liik või sort lõpuks kasvab. Siis panin mõõdulindi maapinnale ja hakkasin mõõtma. „Sinul on siin ruumi.” Väike vahe ja jälle: „Sinul on siin ruumi.”  Niimoodi leidsingi neile sobivad kohad.”

Aia sissesõidutee ääres jääb silma kena hariliku männi allee. Seegi rajati aastaid tagasi oma kätega.
„Kui alles hakkasime krunti korrastama, oli võsa sees ka väikseid mände. Kahju oli neist lihtsalt üle sõita. Istutasime männi tee äärde. Huvitaval kombel on mänd horoskoobi järgi minu puu. Õde kirjutas kunagi igalt poolt horoskoope maha ja sealt saingi seda teada. Nüüd mõtlen, et kas männiallee sai siia ka kuidagi alateadlikult pandud.”

Lisaks ilule on männid ka väga vajalikud, sest võtavad kinni lagedal väljal puhuva tuule ja tuisu. Männid on asunud ka järelkasvu andma, mis on tore: aeda külvatud seemikud saab samuti tee äärde istutada ja männialleed pikendada. Hoogsat isekülvi teevad aias ka elupuud ja kadakad.
Kui on palju mände, on ka palju männikäbisid, millest saab teha perenaise arvates maailma kauneima lõkke. „Käbilõke on punane ning justkui ruumiline. Ta hõõgub hästi kaua ja tema ümber tekib mõnus soojus. Käbilõke ei prõksu ega praksu.”

 

Veidi ka nõmme ja raba
 

Okaspuukünka kõrval aianurgas on Liviani isa ehitatud maakividest suitsuahi, kus tehakse imehead suitsuliha.

Selle koha kujundas perenaine taas nii, et lastel oleks aias huvitavam olla. Ühel pool suitsuahju on nõmmeala, kus mändide all kruusa-liivasegusel pinnasel kasvavad nõmm-liivatee ja kõrrelised. Nõmm-liivateel käies paiskub õhku mõnusat mõrkjat aroomi. Liivatee õitsemise ajal juunis on see nurgake tõeline silmarõõm. Livian: „Kui lapsed olid väikesed, tegime volbriööl pajas nõmm-liivateest ja muudest taimedest nõiasuppi.”

Teisel pool on „raba”. Siin kuhjati istutusalale turvast, millele pandi kasvama kanarbikud ja pohlad. Augustis saab nüüd koduaias punaseid pohli suhu noppida. Metsast toodi meeleolu loomiseks ka suur ilus känd.

Suitsuahjunurga lähedusse jääb ka tarbeaed, mida eraldab iluaiast pikk perfektselt pügatud elupuuhekk. Siit aiaosast tuleb kõik see, mis läheb purki, potti ja keldrisse. Peenardel on esindatud kogu tavapärane köögiviljasortiment: kapsad, kurgid, kabatšokid, kartul, porrud, porgandid jne. Tarbeaiast saab ka maasikaid, vaarikaid, musti sõstraid ja kirsse.

Aia teises servas on õunapuude read. „Õunapuud kannavad meil hästi, täpselt pere vajaduse järgi. Talveks teeme mahla, osa õunu läheb keldrisse. Ploomid ja pirnid läksid aga kahjuks välja. Kuna vanasti oli siin soo, on see koht külm: temperatuur on alati paar-kolm kraadi madalam kui ümbruskonnas,” kirjeldab perenaine.

 

Sametine muru ja allikaveega tiik
 

Aia üks pilgupüüdjaid on tihe ühtlane muru, mis lihtsalt sunnib jalad paljaks võtma, et nautida sametise vaiba puudutust. Mis nipiga see on saavutatud?
Selgub, et ühtegi nippi pole – peale niitmise ja riisumise ei tee perenaine muru heaks midagi. Ei väeta, ei kasuta umbrohutõrjevahendeid. Muruks külvati Eesti Sordiseemne Lustimuru seemnesegu.

Muru niidab perenaine. Tavaliselt kord nädalas, kui pole põuda. „Praegu niidan traktoriga, aga kunagi kasutasin mootorniidukit, et saaks ühtlasi trenni teha. Kokku tuli läbi sammuda 5,6 kilomeetrit. Armastan liikumist, võrratult hea on ka värskelt niidetud rohu lõhn.”

Kirjadega T-särk tõendab, et kauni aia sportlik perenaine tegi 2019. aastal läbi täispika Tallinna triatloni Ironman. Viimaste aastate suvine hobi ongi tal olnud triatlon, varem harrastas naine ka murdmaasuusatamist.

Aias tegutsedes on kuumal päeval end mõnus tiigis värskendada. „Mees tahtis väga suurt tiiki, mis oli suurepärane idee. Oi kui palju said lapsed siin möllata, tiigil käidi parvedega, pandi küünlad ujuma. Kord tuli terve lasteaed tütre sünnipäevale, isegi telgid pandi püsti,” räägib Livian.

Tiigi rajamiseks olid tingimused ideaalsed, sest krundil oli olnud vanasti, enne soo kuivendamist kaks laugast. Ühe kohale kaevatigi tiik, vitsamees aitas täpse koha enne üles leida. Kevadel on tiik vett triiki täis ja siis on keskpaigas sügavus 3 meetrit. Põhjaveetaseme ajal on sügavus 1,5 meetrit.

Tiigikaldad on kaetud kividega, mille vahel on ka liivane rannaala. Pere käib siin suplemas ja saunatamise ajal. Tiiki toidavad allikad, vesi on kristallpuhas. Siin elavad kogred ja ka konnad, kes kevadõhtutel vahvalt laulavad.

 

Vaikust nautides
 

„Ma polnud varem selle peale tulnud, aga pärast Vargamäe filmi vaatamist tuli silme ette täpne paralleel meie enda aia sünniga. Tehtud on metsik töö, aga samas oleme saanud ka rajamise rõõmu. Eestis ringi sõites näen, kui paljud on võtnud ühe koha ja selle üles löönud. See on see meeletu eestlase töö ja vaev, mida nähakse,” mõtiskleb Livian.

„Samas mõtlen ka sedapidi, et kui lihtne on aeda rajada ja kui raske on teda sellisel kujul säilitada. Kõik ju muutub aja jooksul. Puud on kasvanud mitu korda suuremaks, kui oli siltidel kirjas. Seda on olnud põnev jälgida, aga ka tööd on juurde tulnud. Tuleb taluda ka kaotusi. Näiteks võttis üle-eelmise aasta põud ühe kena kuuse ja kadaka. Loodus teeb oma valikud, mille vastu ei oska taimi kaitsta.
Nüüd, kui lapsed on suured, on aega aias istuda ja oma kätetööd nautida. Hea on olla lihtsalt niisama rahus ja vaikuses. Siinkandis on nii vaikne, et kuuleb selgelt, kuidas üle välja elavad naabrid omavahel räägivad.”

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid